Sibulateel aardeid otsimas (I osa)

Mulle väga meeldib Sibulatee kodulehekülg, nad postitavad pidevalt uusi ja ägedaid fakte või uudistamist väärivaid paiku oma piirkonnast, näiteks kas te teate millised on Sibulatee kõige instagrammitavamad kohad või kõige põnevamad hoovid?

Me oleme igal suvel mingit nutimängu mänginud mille raames saab Eestit avastada. 2017 suvel mängisime kodulinnas mängu “Tartus on rohkem” ehk külastasime Tartu tuntumaid ja ka vähem teada olevaid paiku ja vastasime viktoriiniküsimustele. Eelmisel suvel mängisime nutimängu EV100, mida sai mängida NaviCup mobiilirakenduse kaudu. Olin väga elevil, kui kevadel nägin uudist, et Sibulatee teeb oma mängu “Sibulatee 25 aaret”.

Mängima jõudsime me küll alles nüüd suve lõpus, aga hasarti tekitas küll see paikade üles otsimine. Mängida saab seda siis, kui kodulehel www.eesti100aaret.ee  kasutajakonto lood. Sealt näeb ka millised need 25 aaret on, mida üles peab leidma ja kus nad asuvad. Olles kohapeale jõudnud ja aarde üles leidnud tuleb vastata erinevatele küsimustele ja kõik need leiud ja vastused annavad punkte ja sügisel võib usinaid punktide kogujaid oodata ka auhinnad.

Me seiklesime täna Sibulateel veidi üle viie tunni ja leidsime üles 12 aaret. Lisaks aardejahile käisime ka söömas, discgolfi mängimas ja matkarajal. Ühte aaret me ei suutnud leida või noh meie telefon lihtsalt ei registreerinud kuidagi neid Välgi metsasid kuigi gps oli sees ja olime nagu õiges kohas küll. 12 aaret jätsime meelega järgmiseks nädalaks, sest teisipäeval vaja jälle sealt kandist läbi sõita.

Vara kirik oli meie esimene peatuspaik ja suutsime ka kõigi vastustega täppi panna, veidi segadust tekitas meis Vara mõisapargis ette tulnud uste küsimus, käisime mingi kolm ringi ümber maja, aga saime ikka vale vastuse, me ei tea kuidas. Välgi kiriku juures oli ka surnuaed, elukaaslane tegi nalja, et ei tea, kas seal peab surnud üle lugema ja siis oppaa tuli küsimus: “Millise perekonnanimega inimesi on surnuaiale kõige rohkem maetud?” Seal haudade vahel me siis jalutasime ja teineteisele erinevaid perekonnanimesid hõikasime, vastuse saime ikka õige.

Edasi viis tee meid Padakõrva looduskaitsealale, sain rohkelt uusi teadmisi sipelgatest ehk kuklastest, Kalevipoja sängi juures polnud me ka varem käinud. Nina külast on uudistes tavaliselt juttu kevadeti, kui sinna jäämineku aegu suured jäämäed tekivad. Saime ka teada, et Nina küla tuletorn on tegelikult tulepaak, sest selle tuletorni nähtavus on alla kümne meremiili. Nina kiriku väravad olid küll kinni, aga kirikuõpetaja toimetas seal ringi ja kõrvalt hoovist meid kirikuhoovi vastuseid jahtima lubati.

Alatskivi oli juba tuttav paik, esimese peatuse tegime hoopis Kivi kõrtsis. Seasnitsel oli maitsev, aga mulle see juustukatte maitse väga ei meeldinud, küüslauguleivad, mida toidu kõrvale võtta võis olid imehead. Kõrtsis olid ka igal laual aaretemängu kaardid, hea reklaamimise koht. Kõhud täis jalutasime Alatskivi lossi juurde. Vastasime küsimustele ja hakkasime discgolfi mängima. Seal on tegelikult päris keeruline taldrikuid lennutada, sest turiste käib palju ja korvid on pargis, kus on tihti palju jalutajaid.

Truuduse tamme ja punase allika otsimine viis meid Alatskivi matkarajale, kuna oli palav ja tekkis kerge väsimus, siis hakkasime Tartusse tagasi sõitma. Käisime veel Liivi muuseumis ja otsisime küsimustele vastuseid ja läksime koju.

Aaretejaht on väga mõnus mäng, lastele meeldib ka kindlasti. Soovitan seiklema minna! Kuidas meie ülejäänud 12 aarde jaht edeneb sellest muljetan juba järgmisel nädalal.

Steffani pitsas

Steffani pitsarestoranis on vist käinud enamus eestlasi, kes Pärnus suvitamas on käinud. Restoran avati juba 1999. aastal organist Stefani maja hoovis, just muusiku nime järgi saigi pitsakoht endale nime.

Suvekuudel on koht ikka väga populaarne, seega olime väga rõõmsad, et meil õnnestus õues olev viimane vaba laud endale napsata. Teenindaja tuli kiiresti ja ütles kohe, et pitsade ooteaeg on umbes 25 minutit, oodates võib salatibuffeest endale eelrooga tõsta ja sooje kukleid ka.

Pitsad toodi tegelikult palju kiiremini lauda ja maitsesid nad ikka oivaliselt nagu alati. Ma tellin seal alati tavalise ehk õhukese põhjaga pitsa, aga saab tellida ka pannipitsasid.

Magustoitu seekord ei tellinud, aga vahukoorega kakao oli ise nagu magustoidu eest. Mõnus ja kreemine.

Täitsa kahju kohe, et Pärnusse nii harva satun. Iga kümnes pitsa on seal tasuta, et kuldklientidele küll päris hea diil.

Lõunakeskuse mängudžunglis

Tänane pühapäev ikka väga vihmane, otsustasin, et viin Väikse Preili mängumaale hullama ja proovime seekord mõnda teist kohta peale Kvartali Marakrati. Käisime Lõunakeskuses asuvas Mängudžunglis. Seal saavad mängimas käia kuni 8. aastased lapsed, kes pole pikemad kui 140cm. Tunniaja pilet maksis 3.50 ja meie lapse jaoks oli see täitsa piisav aeg, et kõik meeldiva saaks ära proovida.

Minu arvates on see mängumaa väga nutikalt üles ehitatud. Ruum ei ole just väga suur, aga laed on kõrged ja ronimisatraktsioon lõppebki lae all. Tegevusi, mida teha saab on väga palju ja ruum ise on rõõmus ja avar. Kõik asjad ja kogu ruum jätsid puhta ja hea mulje.

Väiksemaid kliente rõõmustavad nukumaja, kööginurk, rongilaud, ninjakilpkonnade mänguala ja autorada, kus mudelautosid sõidutada. Kõik mõnusalt koos ühes mängumajas.

Erinevaid autosid oli ka, millega ringi rallida ning hobused, millega ratsutamist harjutada. Ronimisatraktsioon oli uhke ja Väike Preili oleks seal meeleldi ringi turninud, aga kuna juures oli keelav silt lapsevanemate rajale mineku kohta, siis ma ei julgenud teda üksinda lasta. Laps peab veel veidi kasvama, et üksinda ronima minna.

Spordisõbrad saavad palli korvi visata ja jalkalööke väravasse virutada ning batuudil hüpata ning õhuhoki lahingut pidada. Lisaks ronimisrajale on ka eraldi ronimissein, saab ka raamatuid lugeda ning ennast erinevatest kõverpeeglitest vaadata ning lego klotsidest ehitada.

Tund aega möödus väga kiiresti. Mulle jättis mängumaa sümpaatse mulje, kindlasti külastame millalgi veel Mängudžunglit.

Vudila versus Cantervilla

Me käisime sellel suvel nii Vudilas kui ka Cantervilla lossi mängumaal. Ühest blogist jäi nende võrdlus silma ja jagan siis nüüd enda vaateid ka, mis ja kus meeldis ja mis mitte.

Asukoht. Vudila asub Tartust 28 kilomeetri kaugusel ning Cantervilla 44 kilomeetri kaugusel. Vudila lähedal on kohe Elistvere loomapark, mida soovikorral ka külastada saab. Cantervilla lähedal on Otepää linn, kus mitmeid huviväärsuseid, igale maitsele midagi. Mõlemad mängumaad asuvad järve kaldal, Vudila territoorium tundub veidi suurem olevat, aga ma pole kindel, kas see ka päriselt nii on, looduslikult kaunid kohad mõlemad.

Hinnad. Vudilas maksab täiskasvanu pilet 13.- ning 4. – 17. aastase noore pilet 17.-, 1. – 3. aastased mudilased peavad maksma 7.- ning nooremad on tasuta. Cantervillas on pilet 15.- ning saatja pileti saab 8.- euro eest, see pääse ei sisalda siis mehitatud atraktsioonide kasutamist. Sinna mängumaale pääsevad alla 1 meetri pikkused lapsed tasuta. Mõlemad mängumaad on esmaspäeviti suletud ning teistel päevadel saab mängida kell 11.00 – 19.00.

Veetegevused. Minu arvates on Vudila basseinid ja veeatraktsioonid kordades vägevamad kui Cantervillas, kuigi ka seal on asju, mis toovad pargile suured plusspunktid, näiteks veetuubirada tundub vahva ja seal oli ka karussell, millega sõites saab kaaslaseid pritsida. Kahjuks me ei saanud seda katsetada, sest Cantervillas polnud basseinide alal lihtsalt mitte ühtegi töötajat. Riietuskabiine oli ka ainult üks, selline tavaline nagu igas rannas. Vudilas olid korralikud majakesed, kus sai riietuda. Vudila basseini vesi jättis puhtama mulje ning seal olid töötajad igal pool turvamas ning ülemeelikuid lapsi keelamas.

Foto: vudila.ee

Batuudid. Cantervillas oli vist kuus batuuti ja Vudilas umbes kümmekond. Mõlemas paigas oli tavalisi sportbatuute, maabatuute ning batuut takistusradasid. Vudila suured batuudid olid vägevamad ja rohkem oskusi nõudvad, Cantervillas jätsid osad batuudid väga kulunud ja amortiseerunud mulje.

Mängudemaja. Mõlemas kohas jagus meie lapsel tegevusi kauaks. Minu jaoks oli Vudila katusealune mängudemaa suur, avar, rõõmus ja õhurohke, Cantervilla oma jällegi külm, rõske ja pigem pime. Laps leidis mõlemas kohas endale palju tegevusi ja tundis mängimisest rõõmu.

Toit. Hinnaklassilt olid mõlemad kohad sarnased. Vudilas oli bistroos suurem valik toite, sai tellida ka suppi ja lasanjet näiteks. Cantervillas sellel päeval kui meie käisime suppi ei pakutud ja valikus oli vist neli praadi. Cantervillas saab minna ka lossirestorani sööma, kes peenemaid maitseid taga ajab. Vudilas on bistroo, forellipüük ja grillmaja.

Teenindus. Mõlemas paigas olid tööl hästi noored inimesed, paljudel arvatavasti tegemist esimese töökohaga. Vudila töötajaid oli märgata igal pool, neil olid ka ühesugused särgid seljas. Kõik tundusid rõõmsad ja lahked. Cantervillas nägime kokku vist nelja töötajat, jah nad olid viisakad, aga rõõmsameelne oli ainult põrkeautodega tegelev neiu. Kui klient eemaldus haarasid kõik kohe oma nutitelefonide järele, Vudilas ma seda ei märganud. Vudila töötajad jätsid professionaalsema ja koolitatud mulje.

Ainult Vudilas on sky-jump, 4d kinokapsel, liutoru vette, discgolf, välitrenazöörid, tasakaaluliinid, kiiking, teatrietendused, vaatetorn, loomapark.

Ainult Cantervillas on veetuubirada, karussellid, labürint, printsessi rongisõit, kostüümide tuba, õpetlikud vanaaegsed mängud ja tegevused, mis tutvustavad mõisaelu ja talupoegade tööd 100 aastat tagasi.

Üldine olme on Vudilas kindlasti parem. Väikelapsi ootavad juba väravas kärud, millega on mugav vanematel lapsi ühest paigast teise sõidutada. Prügikaste, vetse ja riietusbokse on väga mitmes kohas. Pesemis võimalused nii siseruumides kui väljas. Viidad juhatavad igale poole. Piknikuplatse, lamamistoole on rohkelt. Cantervilla mulle üldiselt nii positiivselt silma ei jäänud.

Turvalisus tundub Vudilas olevat kõrgel tasemel. Cantervillas tunduvad paljud asjad kulunud ja amortiseerunud olevat ning töötajad ei jätnud igal pool pädevat muljet. Ükskõik kui vähe külastajaid pargis parasjagu on, turvaline peaks olema ju igal pool ja klient peab oma raha eest saama kõiki lubatud atraktsioone proovida kui soovib.

Vudilas oli meeletult palju rahvast, aga seal olles ei tekkinud tunnet, et inimesi on liiga palju. Suur territoorium kõik leidsid endale koha ja atraktsioonidel ei olnud eriti järjekordi. Cantervillas oli kokku maksimum 15 inimest, siis peaks just ju pingutama, et need vähesed, kes on ka järgmisel korral tagasi tuleksid. Sai kuidagi väga negatiivne jutt Cantervilla kohta, aga jah, me sinna tagasi ei kipu.

Kadri – Emajõe Suveteater

Foto: Emajõe Suveteater facebook

Silvia Rannama “Kadri” oli aastaid mu lemmik raamatuks, julgen arvata, et vähemalt kümme korda olen ma selle teose küll läbi lugenud. Kui ma kuulsin, et Andres Dvinjaninov lavastab “Kadri” ja minu üks teine lemmik kirjanikke pubeka ajast, Aidi Vallik teeb tükile dramatiseeringu ning Toomas Lunge on loonud muusika, siis teadsin, et seda suveetendust pean ma nägema.

Eile käisingi teatris, esimene kord sellel suvel ei hakanud mul teatris külm. Tükk oli hoogne, emotsionaalne ja kaasa haarav, mängupaigaks oli valitud koht, kus ma polnud jällegi kunagi käinud, aga mis sobis tüki edasi andmiseks suurepäraselt. Seda peaksid vaatamas käima kõik põhikooli klassid, sest koolikiusamise, armumise, pettumuste ja eneseotsingutega puutuvad kokku kõik lapsed või teismelised varem või hiljem nagunii. “Naerata ometi ja maailm naeratab sulle vastu”, lihtne põhimõte mille järgi elada, kas pole?

Mulle sellel korral väga meeldis, et lavastuses oli nii palju lapsi ja elukutselisi näitlejaid ainult neli, kes muidugi mängisid ka väga head rollid. See laste rõõm ja energia ja elevus oli võrratu. Mul oli nii hea meel, et publik neile etenduse lõppedes püsti seistes kaua aplodeeris. Minu arvates andsid noored näitlejad kõik endast 100%, eraldi kiitus muidugi peaosas säranud ja minult mõnegi pisara välja kiskunud Ella Cecilia Claessonile.

Jään siis Dvinjaninovilt järgmisel suvel järge ootama, “Kasuema” vaja ju ka lavale tuua!