Valgesoo matkarada-Põlva-Pizza Olive

Pidime täna Vudilasse minema, aga hommikune ilm ei tõotanud just sooja suplusvett ja kuna seal kõige ägedamad ongi veeatraktsioonid, siis jätsime mineku mõnele teisele päikselisemale päevale. Läksime hoopis Põlvamaale.

Esimene peatus oli Valgesoos, seal on 1,8km pikkune rada, mis kulgeb ümber Valgesoo raba, rabas on ka National Geographicu kollane aken, üks 21st Lõuna – Eesti avastamist väärt paigast. Matkaraja alguses on uhiuus vaatetorn, mis pea 30 meetrit kõrge. Mina argpüks jäin muidugi alla, aga Väike Preili ja mu elukaaslane ronisid ikka tippu ja imetlesid vaadet. Või noh elukaaslane üritas ümbrust vaadata ja Väike Preili lihtsalt jooksis meeletult ringi tornis.

Mulle meeldis matkaraja rabaosa, laudtee oli vahepeal mõnusalt sinkavonkaline ja vaade oli ilus, kollane aken oli ka kena koha peal, metsaosa ehk pool rajast oli samas igav, polnud nagu midagi vaadata, peale paari kuklasepesa.

Järgmise peatuse tegime Põlva linnas, täpsemalt külastasime linna uuenenud keskväljakut, mis aasta tagasi avati. Ilus koht, purskaevud, puhkealad, park, mänguväljak, pinksilaud ja isegi poksikott. Ma pole varem kuskil avalikus kohas poksikotti näinud. Kogu tervik jättis väga sümpaatse mulje.

Foto: lounaeestlane.ee

Viimane peatus oli Ihamaru külas Pizza Olive`s. Endiselt arvan, et seal on Eesti parim pitsa. Mina valisin singipizza, Väike Preili sõi ka ja kiitis, elukaaslane sõi peekoni pitsat ja jäi ka väga rahule. Jõudsime kohale 15 minutit peale avamist ja elu seal juba kees, kohe peale meid tuli veel mitu mitu autotäit inimesi. Väga pop paik, aga õigustatult ka.

Tartu linna päev

Käisin Väikse Preiliga Tartu linna päeva tähistamist uudistamas. Jalutasime hommikul Vanemuise teatri Shakespeare`i kohviku terrassile, kus sai koos linnapeaga hommikukohvi nautida. Kohvist me ei hooli, aga tüki kooki sõime küll kahepeale ära.

Vanemuise mäe alla Ülikooli tänavale oli laste rõõmuks tehtud suur liivakast, ma arvan, et ajutine? Väike Preili mängis seal veidi, kohe seal samas tänaval olid üles rivistatud ka tuliuued gaasibussid, mis märgivad uue ajastu saabumist Tartu ühistranspordis.

Vanemuise teatri terassil oli õuemüük ÕUKA ehk mida Oskarid ostaksid. Kauplejaid ei olnud eriti palju, aga meil Väikse Preiliga väga vedas ja ma skoorisin talle kolm ägedat lauamängu kuue euro eest. Tasus minna! Tänane õhtupoolik on ainult nende mängude seltsis kulgenud.

Pallitralli ja muid üritusi me vaatama ei jäänud, sest tahtsin lapse lõunaune ajaks kodus olla. Tartu linna päeva raames toimub veel lõunal ja õhtulgi põnevaid üritusi, mida vaatama/kuulama minna. Näiteks öösel saab Hansa kooli staadionil tasuta filmi “Võta või jäta” vaadata ja päeval on ooperisümbioosid pealtvaatajaid tasuta ootamas.

Kirvetüü – Vanemuine

Minu selle suve esimene suveteatri külastus oli just näidendi “Kirvetüü” esietendusele. Toimus see põnevas kohas, Kammivabriku sündmus-keskuses Teguri tänaval. „Kirvetüü“ sai Eesti Teatri Agentuuri 2017. aasta näidendivõistlusel I preemia. Näidend räägib setu keeles Eesti väikeküla elanike ausa ja inimliku loo.

Foto: Gabriela Liivamägi

Bussis etenduse toimumispaika sõites oli mul kaks väikest muret. Esiteks, kas ma leian selle Kammivabriku kiiresti üles ega pea vihmas ekslema, teiseks, kas ma saan sellest setu keelest ikka piisavalt aru. Esimene mure lahenes kohe, sest bussi sisenes ka Merca ja kuna ta seal tükis mängib, siis passisin lihtsalt peale, millises peatuses tema väljub ja jalutasin tema sabas õigesse kohta. Setu keelne näidend oli täiesti aru saadav, vahepeal kui väga kiiresti räägiti, siis mul tekkis paar kohta, kus mõte ei jõudnud järgi.

See etendus sobis Kammivabrikusse kui valatult. Ruum oli suur ja tegevuspaiku väga mitmeid, laval olid nii pood, kui mitme inimese kodud, mets, isegi päris autod mahtusid sinna sõitma. Ma olen liiga noor, et nõuka ajast kõike mäletada, aga oli tarbeesemeid ja asju laval, mis ka minus ära tundmise tekitasid. Lisaks lavaruumile toimus tegevus ka rõdul, mis oli samuti hiiglaslik. Tegevus toimus nii lava vasakus ääres, keskel kui ka paremas ääres ja rõdudel. Keskel oli ka suur ekraan, kust sai tegevusi lähiplaanis vaadata nagu oleks teatris ja kinos korraga. Mulle väga meeldis see lahendus.

Etenduse alguses on peategelased väikesed poisid ja aset leiab üks traagiline sündmus, mis mõjutab kõiki neid mehi ka hilisemas elus.

Foto: Gabriela Liivamägi

Järgnev tegevus toimub 1990. aasta alguse aastatel Setumaal, vana süsteem on kokku kukkunud ja uus pole jõudnud veel tekkida, igaüks elab nii nagu oskab. Ma ei hakka siin sisust rohkem kirjutama, sest üheksa etendust on ju alles ees ja põnevust peab jaguma kõigile vaatajatele.

Ma ei oska näitlejatest kedagi esile tõsta, ühtlaselt tugev trupp. Andres Mähar, Mait Malmsten, Ott Sepp, Veiko Porkanen jäid enim meelde, aga ka kõik teised olid ülesannete kõrgusel. Mul hakkas lõpuks Mürkast (Veiko Porkanen) lausa kahju, pole lihtne kolm tundi purjus meest mängida ja pidevalt kuskile koperdada ja kukkuda. Igatahes mõjus väga loomutruult.

Foto: Gabriela Liivamägi

Kokkuvõttes mulle ikka meeldis see lavastus. Nalja sai, lugu oli inimlik ja eks see külaelu ole praegugi paljudes kohtades vist sarnane. Mul tekkis noore õpetajaga kohe paar seost, ka mina alustasin oma õpetaja teed väikses külas ja poes võis kohata ikka igasuguseid, kes küll ei mõelnud, mida nad sulle just ütlesid. Väga koomiline oli naiste lauluproov, et Soome esinema pääseda ja nelja purjus mehe trepist alla jooksime/vaarumine. Ropud naljad ja vägivald käis selle tüki juurde, lihtsalt minu jaoks oli seda lõpuks natuke liiga palju. Esimest vaatust nautisin rohkem.

Ahjaa mulle meeldis ka see, kuidas inimesi enne etenduse algust ja peale vaheaega saali tagasi kutsuti. Mitte lihtsalt viisakalt märku andes, vaid järsku tuli kõlaritest valjult: “Hakkab pääle, hakkab pääle, istu maha!” Teistmoodi ja värskendav.

Vihmaste ilmade meelelahutus

Oleme juba nii ära harjunud, et iga päev saab tunde õues veeta – jalutada, mänguväljakuid külastada, rannas käia jne. Kaks vihmast ilma järjest ja meie Väike Preili muutus toas rahutuks. Õnneks on Tartus palju ägedaid kohti, kus aega veeta.

Eile käisime Marakratis mängimas. See mu lemmik mängutuba Tartus, kuigi jah, kõiki me pole veel jõudnud külastada. Marakratt asub Kvartali 4. korrusel, on Vspa naaber. Väike Preili on nüüd nii boss, et talle sobivad ronimiseks ja liulaskmiseks ainult suured torud ja takistusrajad. Seega ma saan ka ennast liigutada ja seal hullata, sest üksinda ta veel ei oska, mitte et mulle see keerdtoru väga meeldiks.

Mina käisin hommikul veel lapsele kirbukates asju otsimas. Põnnilt Põnnile kirbukast sain ühtteist riidekraami ja Aparaaditehase kirbukas 2. koht oli müügil väga ilus seelik, mis Väiksele Preilile täpselt paras. Tahtsin sealt Aardla ristist elektrirattaga koju tulla, äpp näitas, et seal lähedal parklates on rattaid. Kohale jõudes selgus muidugi, et äpp valetas ja rattaid parklas 0. Kui ma olin kaks parklat läbi käinud ja vihmas jalutades Aparaaditehasesse jõudsin, siis selgus, et ka seal parklas pole ühtegi ratast, seega kasutasin ikka linnaliini bussi. Kaubamaja juurest sain ratta, seal parklas oli ka ainult mõni üksik ratas. Kus kõik rattad on saanud??

Täna läksime peale ärkamist kohe Vspa veekeskusesse. Seal on ikka nii mõnus. Vspa oli vahepeal väiksel remondipausil, kiitus neile, et nad oma spaakeskust igal aastal värskendavad. Nüüd on olemas infrapunasaun, 15 minutit seal saunas maksab 3.- Gaasikerisega aroomisaunas on lava uuendatud ja ilusad puidust väiksed pingikesed lisatud. Üldse oli kõikides saunades nii mõnus, eriti nautisin seekord Türgi saunas pikutamist, tundsin kuidas kuumus selga paitab. Uus on vist ka spordituba? Vähemalt ma pole seda võimalust varem tähele pannud.

Foto: vspa.ee

Väike Preili on nüüd nõus kätistega basseini tulema, see teeb tema valvamise märgatavalt lihtsamaks ja ta saab ennast iseseisvamana tunda ja ringi sulberdada. Ma ei tea, kas veel on olemas nii pisikesi, kes on nii suured veesõbrad. Ta lihtsalt ujuks iga päev mitu tundi.

Peale ujumist olid kõhud väga tühjad ja suundusime samas keskuses asuvasse Vapianosse. Ma käin seal külalltki sageli, mulle meeldib nende kaardisüsteem, siis ei pea menüüsid ootama ja pärast ei pea arvet ootama. Päevapastasid oli viis, need kõik maksid 5.50. Ma proovisin esimestkorda Pomodora pastat ja mulle maitses, mõnusalt tomatine suutäis.

Õhtul ootab mind veel Vanemuise “Kirvetüü” esietendus, hea et see suvelavastus ei toimu vabas õhus, vaid hoopis Kammivabriku sündmuskeskuses. Tegelikult ootame päikselisi päevi, et saaks randa ja Vudilasse 🙂

Tartu Tähetornis

Jalutasime täna Toomemäel ja mul tuli mõte külastada ka seal samas asuvat Tähetorni. Tartu Tähetorn on Eesti vanim, 1810. aastal asutatud tähetorni peetakse Eesti astronoomiateaduse hälliks. Kuna Väike Preili läheb kõikidesse muuseumidesse suure elevusega, siis ostsimegi piletid ära ja hakkasime näitusesaalides ringi uudistama.

Vaadata sai erinevaid teleskoope, gloobuseid. Mulle meeldis araabia taevagloobus ja sellega kaasas käiv lugu. Mitmes kohas olid puutetundlikud arvutid, kust sai lisainfot ja uusi tarkuseid ammutada. Tutvuda sai Struve geodeetiliste mõõtmistega.

Foto: tahetorn.ut.ee

Muidugi sai lugeda astronoomia arengust, vaadata päikesesüsteemi mudelit, huvitav oli ka lugeda, kuidas mõõdeti aega Eestis kahe ilmasõja vahel. Väike võistlusmoment tekkis meil elukaaslasega ka, kui mängisime mängu, kus pidi meteoore loendama.

Foto: tahetorn.ut.ee

Kui näitustele saime ringi peale jalutatud, siis ronisime ikka treppidest ülesse torni ka. Mul hakkas peale neid treppe ja tornist alla vaatamist pea jällegi ringi käima, seega ma ei oska öelda, kui ilus vaade sealt ülevalt avaneb, sest ma kiirustasin kohe alla tagasi.

Õue jõudes pakuti meile lahkelt võimalust päikest läbi teleskoobi vaadata. Mind üllatas kui punane see päike tegelikult on. Õues on hetkel ka näitus “Eestlastele Eesti taevas”. Näitus annab ülevaate suurimatest mõjutajatest eestikeelsete tähtkujunimede kujunemisel. Välja on pandud mitmed taevakaardid, mis pärinevad 19. – 21. sajandist.

Astronoomiapisik minus ei ole eriti suur, seega ma selle muuseumi püsikülastajaks kindlasti ei saa, aga vahel ikka tore käia vaatamas mida uut näitustele välja on toodud. Meeldis, et oli mitmeid niiöelda käed-külge ekspositsioone, aga kindlasti saaks muuseumi veel kaasahaaravamaks ja lastesõbralikumaks muuta.

Eesti Lennundusmuuseumis


Tartu külje all asuv Eesti Lennundusmuuseum on avatud aprilli lõpust oktoobri lõpuni, muuseum asub seal juba 2002. aastast alates. Talvel on muuseum suletud, sest tegu on põhimõtteliselt õuemuuseumiga, eksponaadid on väljas ja telkides-angaarides. Meie pere jäi muuseumi külastusega küll rahule, vaatamiseks on välja pandud väga palju lennukeid, helikopterid, lennutehnikat, kahurid, raketid, tank jne, muuseumi maa-ala on väga suur ja külastuseks peaks ikka paar tundi aega varuma.

Lennumasinatest on esindatud nii hävitajad, pommitajad, hävitus-ründelennukid, treeninglennukid, reisilennukid ja helikopterid. Mõndadesse lennukitesse sai ka sisse minna ja kõike lähemalt uudistada. Lennukite juures olid ka redelid, et kellel suurem huvi, saab lennu-masinatesse sisse piiluda ja oma uudishimu rahuldada ja uusi teadmisi koguda.

Lisaks lennukite vaatamisele on olemas atraktsioonid nii lastele kui ka täiskasvanutele. Külastajate sportlikuks ja huviteenindamiseks on muuseumis olemas sellised atraktsioonid nagu 20-meetri kõrgune katapult, Ameerika mägede ja piloteerimissimulaatorid, langevarjuhüppe simulaatorid. Lapsi rõõmustavad batuudid ja eriti pisikesi ka kiikhobune, mis samuti lennundusvõtmes tehtud. Territooriumil on ka vaatetorn, kuhu me tänase tuulega ei tahtnud ronida.


Tiigi ääres on ka laudade-toolidega puhkealad, kus pea või pikniku. Ma pole varem nii valjuhäälseid konni kuskil kuulnud, kui seal tiigis. Väike Preili pidas ennast hästi üleval ja jooksis rõõmsalt ringi, tuju viis veidi alla kukkumine ja huulest jooksev veri, aga põnev oli lennukitesse ronida ja tiigi ääres ringi joosta.

Järgmisel nädalal toimuvad seal samas lennunduspäevad, juba täna oli näha, et selleks tehakse hoogsalt ette valmistusi.