Once – Ugala

Ma pole väga suur muusikalide sõber, viimati käisin vist neli aastat tagasi Oliver Twisti vaatamas oma klassi lastega. Kui tuli teade, et Ugala teater on oma repertuaari võtnud muusikali “Once” ja peaosas on Priit Võigemast, siis teadsin, et seda tahan ma väga näha. Minu rõõmuks andsid nad külalisetendusi Vanemuises ja ma saingi seda armastuslugu vaatama minna.

Foto: Maris Savik

Juba esimestest sekunditest alates, kui Priit Võigemast lavale astus ja laulma hakkas olin ma müüdud. Armuvalus iirlasest tolmuimejate parandaja ja hobimuusik kohtub Dublini tänaval noore tšehhi neiuga. Esialgu ühendab neid suur armastus muusika vastu, hiljem lisanduvad tugevad tunded teineteise vastu, aga mõlemal on eelmised suhted lõpetamata. Lisaks peategelastele on kogu trupp tasemel ja kõik laval olevad 12 näitlejat on pidevalt kohal ja toimivad lavabändina. Enamus mängivad etenduse jooksul mitmeid pille. Etenduses teevad kaasa Priit Võigemast, Laura Kalle, Tarvo Vridolin, Jaanus Mehikas, Maarja Mitt, Sänni Noormets, Margus Vaher, Terje Pennie või Garmen Tabor, Mihkel Kuusk, Karl Kena, Martin Mill, Andre Maaker, Eliisabet Kena või Sonja Aardam.

Foto: Maris Sarvik

John Carney mängufilmil “Once” põhineva muusikali lavastas Taago Tubin, muusikajuhid on Peeter Konovalov ja Andre Maaker. 2008. aasta Oscarite jagamisel pälvis lugu “Falling Slowly” auhinna parima algupärase muusikapala eest. “Once” esietendus muusikalina 2011. aastal Off-Broadwayl ja on pälvinud terve rea mainekaid auhindu, sealhulgas kaheksa Tony Awardi.

Etenduse lõppedes seisis teatripublik püsti ja aplodeeris valjult. Mulle meeldis nähtu ja kuuldu väga – ilus, maitsekas, kandvate pausidega, kaunid ja südamlikud laulutekstid. Kindlasti üks selle aasta suuremaid teatrielamusi mul. Laulud kummitasid veel järgmiselgi päeval peas ja plaanin John Carney filmi ka ära vaadata.

Foto: Maris Sarvik

Karlova kodukohvikud 2019

Karlova päevade raames toimus eelmisel reedel kohvikutepäev, 47 kohvikut üle terve Karlova ootasid külastajaid. Minu jaoks on Karlova linnaosa Supilinna kõrval teine valik, kuhu tulevikus tahaksime oma kodu soetada. Jalutasime Karlovasse läbi kesklinna ja alustasime kohvikute uudistamist Tähe tänavalt. Seal võttis meid tegelikult esmalt vastu suur müra, tolm ja asfalteerimistöid teostavad masinad. Kas tõesti muul ajal ei saanud tee parandustöid teha?

Kuna me asusime kohvikuid külastama õhtul kuue ajal, siis sattusime tihti väga pika järjekorra lõppu ja korisevad kõhud andsid märku, et ei jaksa oodata, tahaks midagi juba ampsata. Nii me Tähe tänavalt, mis tundus olema kõige populaarsem ja rohkearvulisem kohvikute poolest väiksematesse kõrvaltänavatesse pöörasimegi.

Veealune maailm (Õnne 43) kostitas meid pitsarullidega. Olid maitsekad, paraja suurusega ja meeldisid meile kõigile, Väike Preili nosis usinalt oma pirukat ja oleks veel tahtnud.

Umbrohu pitsakohvik (Aleksandri 41) oli teine koht, kus me rahakoti välja võtsime. Väiksed pitsad valmistati kohapeal pitsaahjus ja olid väga maitsvad.

Tegelikult jalutasime me mööda nii paljudest ägedatest kohvikutest, järgmisel aastal alustame võimaluse korral juba päevasel ajal kohvikute külastamist ja sööme kõhud punni. Lisaks heale söögile meeldib mulle teiste aedu imetleda, Karlovas on väga palju suure hoovi ja lillepeenarde ning lebotamisnurkadega vahvaid paiku.

Kaelkirjakut tahad näha? Mine Tartu Ülikooli Loodusmuuseumisse

Tartus Vanemuise tänaval asub Tartu Ülikooli Loodusmuuseum. Väga väga põnev koht, kuhu kindlasti minna ja lapsed ka ühes võtta. Peale pileti ostu sõitsin liftiga kolmandale korrusele, kus asuvad muuseumi eksponaadid. Näitused jagunevad kolme kategooriasse – elumustrite saal, Maa ajaloo saal, elurikkuse saal, pluss on veel lisaks vahetuva näituse saal, kus hetkel oli näitus “Hirmus kallis maapõu”.

Alustasin elumustrite saalist. Päris huvitav oli vaadata ja võrrelda erinevate loomade luustikke. Vaadata sai näiteks India ninasarviku, nahkhiire, mullamuti ja konna luustikku ning väga paljude loomade koljusid.

Aasia elevant

Alati on kõige toredam tutvust teha elavate eksootiliste loomadega. Erinevad gekod piidlesid mind läbi klaasi teraselt, veekilpkonn ujus usinalt ringi, akvaariumites oli nii palju erinevaid kalu. Kuningpüütonil oli suhteliselt suur puur, aga ta oli ennast pressinud ühte nurka magama ja ennast kolmeks kihiks rulli keeranud. Mul tulevad usse nähes alati külmavärinad peale, mis siis, et ta ju klaasi taga on.

Koolis käis kunagi üks mees oma madusid näitamas algklassidele. Tuli spordikott õlal saali ja hakkas sealt usse välja tõstma ja näitas neid kõigile soovijatele, lapsed olid sillas ma tahtsin põgeneda ja minestada. Pärast selgus, et ta tuli Tallinnast liinibussiga. Kunagi ei tea, mis ühistranspordis su kaasreisijal kotis võib olla.

Minu lemmikuks selles muuseumis osutus kaelkirjak. Jah, pole päris, on topis, aga lugu, mis sellega kaasnes on omamoodi kurvalt rõõmustav. Nimelt oli kaelkirjaku topis ainus, mis pääses Tartu Ülikooli varade evakueerumisest Venemaale I maailmasõja ajal 1915. aastal. Kaelkirjak, kes ei mahtunud transpordivagunisse, jäeti maha Tartu raudteejaama perroonile. Seisis seal mitu kuud kurvalt vihma ja tuule käes, õmblused hakkasid ka kärisema. Nüüd on juba aastaid aastaid külastajaid muuseumis rõõmustanud.

Elumustrite saalis sai veel tutvuda maailma kooslustega tundrast troopiliste vihmametsadeni ning Eesti kooslustega ja vaadata kaarti Eesti maastike kujunemisest peale jääaega.

Elurikkuse saal on ka üks põnev paik. Seal on esindatud kõik, kõik – bakterid, rakud, käsnad, ussid, limused, kalad, roomajad, kahepaiksed, linnud, imetajad, putukad, seened, taimed. Loomade topised on nii suured ja uhked, enamus näevad kaunis reaalsed välja ka, mõned topised tunduvad küll veidi koomilised.

Foto: natmuseum.ut.ee
Foto: Aavo Kaine
Foto: Andres Tennus
Foto: Aivo Tamm

Mulle meeldis ka see, et linnutopiste juures sai nupule vajutades kuulata lindude lauluhääli. Ma küll pole kindel, et ma nüüd looduses linnulaulu kuulates oskaks midagi paremini eristada, aga vahva ikka.

Maa ajaloo saal oli minu jaoks kõige igavam, aga eks geograafia ja bioloogia eksamist ole juba üksjagu aega möödas kah. Seal saab siis tutvust teha Maa tekke ja meteoriitidega, kivimite ja mineraalidega, Eesti maavaradega, sauruste ajastu ja inimeste eellastega.

Foto: Tõnu Tunnel

Näitusel “Hirmus kallis maapõu” lugesin kivimite ja mineraalide vastuolulisusest ning maavarade kasulikkuse aga ka võimalike terviseohtlikkuse kohta. Näiteks immitseb mõnel pool Eestis maapõuest radooni, mis hoonete siseruumi kogunedes on ohtlik. Näitus ise oli väga atraktiivseks ja värviliseks tehtud, ülesehitus erinevas püsinäitustest märgatavalt.


Foto: natmuseum.ut.ee

Kui mul oleks peagi 2-aastaseks saav Väike Preili kaasas olnud, siis meil oleks seal vist küll pool päeva läinud. Ta on täiesti loomahull, oleks igat looma ja topist nähes kilganud ja rõõmustanud. Kindlasti soovitan seda muuseumi külastada!

Täispilet maksab 8.-, sooduspilet 4.- ning perepilet 16.-

Suveplaanid…

Suvi pole enam mägede taga, vaid pool kuud ootust ja ongi juuni. Pruuniks teiseks juuniks ma saada ei looda, aga mingid plaanid on suvekuudeks tehtud küll. Näiteks on just kevadel õige aeg osta pileteid kultuuri-sündmustele ja mängumaadele, ikka selleks, et maksta võimalikult head hinda. Eestimaa loodus pakub ka väga palju võimalusi teha tasuta asju, näiteks meile meeldib väga discgolfi mängida ja matkaradadel käia.

Esialgsed plaanid on siis sellised:

Vudila mängumaa – minule kui täiskasvanule meeldib seal väga, kujutan ette, et meie Väike Preili vaimustub ka sellest kogu pere mängumaast. Seal on suur veepark, loomapark, kus saab lambaid, kitsi paitada ning veel ja veel põnevaid atraktsioone igale eale ja igale maitsele. Ostsin aprillis piletid ära, sain 50% soodsamalt. Täispiletid kõigest 7.- ja Väikse Preili pilet 4.-.

Foto: www.vudila.ee

Cantervilla Lossi mängumaa – teemapark Põlvamaal, kuhu me varem sattunud ei ole. Kodulehel olevad fotod ja atraktsioonide kirjeldus tõotab igatahes lustlikku päeva. Ostsin piletid juba aprillis, alla meetrised lapsed pääsevad tasuta möllama.

Foto: cantervilla.ee

Tallinna Loomaaed – Elistveres käigud on näidanud, et meie Väike Preili on väga suur loomasõber, ise tahan ka väga loomaaeda minna, uut jääkarude elamut vaatama ja üldse eksootilisi loomi uudistama.

Foto: tallinnzoo.ee

Narva – Jõesuu Noorus Spa – ma pole varem sealkandi spaades käinud, ainult Toila Spa on tuttav. Juuli lõpus mõnuleme kolm päeva just Noorus Spaas. Kindlasti jalutame ka Narva linnas ringi, kindluses olen ma kordi käinud, aga Victoria Bastion on uus huviväärsus, mida külastada.

Teatrietendused – hetkel on piletid olemas Tartus toimuvatele suveetendustele “Kirvetüü”, “Kadri” ja “Tsaar Saltaan. Üleküpsenud muinasutt”, aga etendusi, mida veel näha tahaks on oi kui palju.

Foto: Ruudu Rahumaru

Kontserdid – Peipsi Romantika ja Rannabungerja Tuletorni kontserdid sobivad asukoha ja oma aura poolest enim, aga püüame hoopis jõuda Luke mõisa parki Taukari kontserdile ja Tartu laulupeole.

Postitee, Maanteemuuseum, Pizza Olive – Eesti kõige ilusam maantee on minu arvate just see vana Tartu – Võru maantee. Me oleme käinud Maanteemuuseumis ja Pizza Olive pitsasid pean ma Eesti parimateks, aga mida peidab endas Põlva Talurahvamuuseum ning milliseid matkaelamusi pakuvad Tilleoru ning Palojärve matkarada, see vajab alles avastamist. 20. juulil avatakse Maanteemuuseumis uus masinahall. See on elamuslik ekspositsioon sellest, kuidas masinad meid valitsevad ja mil moel ohutult masinaid valitseda. Sätimegi oma Postiteel kulgemise suve teise poolde, et uus näitus ka üle vaadata.

Foto: maanteemuuseum.ee

Metsa ja järve – talvel on nii hea võtta sügavkülmast mustikaid, mets-maasikaid ja teisi marju. Ma ei mäleta, millal me pannkookidele viimati poest ostetud moosi peale oleks pannud, ikka oma korjatud marjadest tuleb see kõige maitsvam suutäis. Nii, et jah, mustikale, vaarikale, maasikale, jõhvikale lähen ma. Ja seened, mmmm, ma võiks iga päev praetud ja marineeritud seeni süüa. Kuna me laps on täielik veehull, siis ujume arvatavasti igal vähegi päikesepaistelisel päeval, enamasti supleme Peipsis ja Emajões. Mind pole kunagi suvine Pärnu rand tõmmanud, aga vot Kauksis tuleb suve jooksul ikka mitmeid kordi käia. Väikestest järvedest on minu lemmik Saare järv Jõgevamaal.

Üritused – Tartu kultuurikalendrist vaatasin, et tulemas on mitmeid üritusi, mida tahaks uudistama minna. Näiteks Tartu Laulupidu, Tartu toidu- ja veinifestival, Emajõe festival, Tartu armastusfilmide festival TARTUFF, Aparaaditehase festival. Jõgevamaa sündmustest jäid silma Tünnilaat, Peipsi järve festival, Võtikvere raamatupidu, vestlusõhtu “Mida mehed tahavad?”, Peipsi toidu tänav 175km, Küüslaugufestival. Kindlasti mõnest eelmainitud üritusest võtame osa ning jagan oma muljeid ka siin blogis.

Foto: tartuff.ee

Matkarajad – RMK matkatee läbimist sellel aastal veel eesmärgiks ei võta, sest Väike Preili on veel nõnda pisi, aga kunagi kaugemas tulevikus on see mu unistus küll. Selle suve eesmärgiks on läbida Saare järve õpperada (3,5km), Tammeluha matkarada (3km), Endla järve matkarada (8km), Alatskivi matkarada (4,5km), Ilmatsalu – Kärevere linnutee õpperada (3,5km), Tiksoja matkarajad (1+2km), Kotka matkarada (6,7km), Kiidjärve kuklasterada (1km).

Foto: loodusegakoos.ee

Sibulatee – ise reklaamivad nad ennast lausega “Üks piirkond, kaks rahvust, kolm kultuuri. Ma usun, et kõige mõnusam on Sibulateed avastada jalgrattal, vähemalt mina tahaksin sinna rattaga sõitma minna. Liivi muuseum, Voronja galerii, AmbulARToorium, Kolkja Vanausuliste muuseum, Kostja sibulatalu, Peipsimaa külastuskeskus, Nina majakas, Alatskivi loss, Siguri muuseum. Kas kõike jõuab ühe päevaga?

Foto: Aron Urb

Sport – tahaksin mängida minigolfi Vihula mõisas,seal on Baltimaade suurim minigolfi väljak. Golfiväljaku radadel võib näha Eesti, Läti ja Lee­du vaatamisväärsusi, seega saab mängu käigus justkui läbi nende riikide reisida. Uusi ja huvitavaid discgolfi radasi lisandub nagu seeni peale vihma, vaja mõni järele proovida. Tenniselahinguid elukaaslasega ootan ka väga. Tahan sõita rulluiskudega hästi palju ringe Tähtvere Spordipargis, teha tutvust mõne minu jaoks uue spordialaga.

Foto: vihulamanor.com

Põhja – Eesti ranniku äär ja Lahemaa – mulle meeldib sõita mööda väikseid mereäärseid teid mööda. Toolse ordulinnuse varemed, Vainupea kabel ja rand, Vergi sadam, Altja kaluriküla, Võsu, imekaunis Käsmu, Viinistu, Purekkari neem, Juminda neem, Hara allveelaevade baas. Tegevust ja vaatamisväärsuseid mitmeks päevaks, samuti nii palju võimalusi ennast merevees jahutada, ohtralt piknikuplatse ja telkimisalasid.

Foto: Kauri Kivipõld

Nüüd sai ikka päris palju asju kirja. Me oleme selline rännuhimuline perekond, kes väga niisama paigal istuda ei oska, ikka tahame midagi aktiivset teha. Kuna õpetajatel on pikem suvepuhkus, siis jaanipäevast augusti viimase nädalani on ka aega laialt käes. Patareid on ju uueks õppeaastaks vaja korralikult ära laadida.

Emadepäeva lõuna Püssirohukeldris

Tahtsime emadepäeva tähistama minna Chez Andre restorani, olen käinud sealt argipäeviti lõunabuffees söömas ja toitude valik on olnud väga rikkalik ning maitseküllane. Kodulehel on kirjas, et nädalavahetustel pakuvad nad 6.- eest desserdi buffeed, kohapeal selgus, et tegelikult see nii siiski pole, juba mõnda aega sellist nädalavahetuse pakkumist ei eksisteeri. Kas on raske siis vastav info kodukalt eemaldada või me oleme ainsad maiasmokad, kellele selline buffee kutsuvana tundub?

Igatahes jalutasime Püssirohukeldrisse, ma pole seal mitu aastat käinud, aga vanasti olid seal maruhead soojad purukoogid. Kohapeal selgus, et neid menüüs enam polegi, nuuks!

Lastesõbralik oli Püssikas küll, Väiksele Preilile toodi kohe paber ja pliiatsid ja ta asus kunsti looma. Menüüs oli meelepäraseid valikuid mitmeid, aga ikka tellisime mehega mõlemad endale kanafileetasku mozzarella ja päikesekuivatatud tomatiga ja ahjukartuli ning marineeritud köögiviljadega. Lapsele tellisime kananagitsad friikartulitega.

Lastepraad tuli üpiski kiiresti, umbes 15 minutit peale tellimuse esitamist. Väga suur ports, maitses hästi ka. Me haruharva tellime või ostame koju friikaid, aga täna ta neid süüa sai. Lõpuks kastis juba oskuslikult kartulit ketsupi sisse enne suhu panemist.

Umbes 30 minutit peale lasteprae toomist saime meie ka lõpuks oma praed kätte. Ma tegelikult ei saanudki aru, millest selline suur ooteaeg, me olime peale avamist esimesed külalised, peale meid tuli väga mitu laudkonda veel, ei kujuta ette kaua nemad lõpuks ootama pidid.

Kahjuks ei ole prae kohta ka häid sõnu öelda. Ma pole toiduga üldse pirts, aga need marineeritud köögiviljad olid nii kõvad, eriti porgand, nagu oleks lihtsalt toorest porgandit söönud. Kartulid olid head, aga kana oli nii vintske ja maitsestamata. Unustati?

Foto: pyss.ee

Mõned head aastad tagasi sattusin sinna ikka tihti sööma ja kõhu sai alati täis ning nuriseda polnud ka millegi üle. Peale tänast ei kõneta kahjuks Püssikas mind enam üldse.