Kaelkirjakut tahad näha? Mine Tartu Ülikooli Loodusmuuseumisse

Tartus Vanemuise tänaval asub Tartu Ülikooli Loodusmuuseum. Väga väga põnev koht, kuhu kindlasti minna ja lapsed ka ühes võtta. Peale pileti ostu sõitsin liftiga kolmandale korrusele, kus asuvad muuseumi eksponaadid. Näitused jagunevad kolme kategooriasse – elumustrite saal, Maa ajaloo saal, elurikkuse saal, pluss on veel lisaks vahetuva näituse saal, kus hetkel oli näitus “Hirmus kallis maapõu”.

Alustasin elumustrite saalist. Päris huvitav oli vaadata ja võrrelda erinevate loomade luustikke. Vaadata sai näiteks India ninasarviku, nahkhiire, mullamuti ja konna luustikku ning väga paljude loomade koljusid.

Aasia elevant

Alati on kõige toredam tutvust teha elavate eksootiliste loomadega. Erinevad gekod piidlesid mind läbi klaasi teraselt, veekilpkonn ujus usinalt ringi, akvaariumites oli nii palju erinevaid kalu. Kuningpüütonil oli suhteliselt suur puur, aga ta oli ennast pressinud ühte nurka magama ja ennast kolmeks kihiks rulli keeranud. Mul tulevad usse nähes alati külmavärinad peale, mis siis, et ta ju klaasi taga on.

Koolis käis kunagi üks mees oma madusid näitamas algklassidele. Tuli spordikott õlal saali ja hakkas sealt usse välja tõstma ja näitas neid kõigile soovijatele, lapsed olid sillas ma tahtsin põgeneda ja minestada. Pärast selgus, et ta tuli Tallinnast liinibussiga. Kunagi ei tea, mis ühistranspordis su kaasreisijal kotis võib olla.

Minu lemmikuks selles muuseumis osutus kaelkirjak. Jah, pole päris, on topis, aga lugu, mis sellega kaasnes on omamoodi kurvalt rõõmustav. Nimelt oli kaelkirjaku topis ainus, mis pääses Tartu Ülikooli varade evakueerumisest Venemaale I maailmasõja ajal 1915. aastal. Kaelkirjak, kes ei mahtunud transpordivagunisse, jäeti maha Tartu raudteejaama perroonile. Seisis seal mitu kuud kurvalt vihma ja tuule käes, õmblused hakkasid ka kärisema. Nüüd on juba aastaid aastaid külastajaid muuseumis rõõmustanud.

Elumustrite saalis sai veel tutvuda maailma kooslustega tundrast troopiliste vihmametsadeni ning Eesti kooslustega ja vaadata kaarti Eesti maastike kujunemisest peale jääaega.

Elurikkuse saal on ka üks põnev paik. Seal on esindatud kõik, kõik – bakterid, rakud, käsnad, ussid, limused, kalad, roomajad, kahepaiksed, linnud, imetajad, putukad, seened, taimed. Loomade topised on nii suured ja uhked, enamus näevad kaunis reaalsed välja ka, mõned topised tunduvad küll veidi koomilised.

Foto: natmuseum.ut.ee
Foto: Aavo Kaine
Foto: Andres Tennus
Foto: Aivo Tamm

Mulle meeldis ka see, et linnutopiste juures sai nupule vajutades kuulata lindude lauluhääli. Ma küll pole kindel, et ma nüüd looduses linnulaulu kuulates oskaks midagi paremini eristada, aga vahva ikka.

Maa ajaloo saal oli minu jaoks kõige igavam, aga eks geograafia ja bioloogia eksamist ole juba üksjagu aega möödas kah. Seal saab siis tutvust teha Maa tekke ja meteoriitidega, kivimite ja mineraalidega, Eesti maavaradega, sauruste ajastu ja inimeste eellastega.

Foto: Tõnu Tunnel

Näitusel “Hirmus kallis maapõu” lugesin kivimite ja mineraalide vastuolulisusest ning maavarade kasulikkuse aga ka võimalike terviseohtlikkuse kohta. Näiteks immitseb mõnel pool Eestis maapõuest radooni, mis hoonete siseruumi kogunedes on ohtlik. Näitus ise oli väga atraktiivseks ja värviliseks tehtud, ülesehitus erinevas püsinäitustest märgatavalt.


Foto: natmuseum.ut.ee

Kui mul oleks peagi 2-aastaseks saav Väike Preili kaasas olnud, siis meil oleks seal vist küll pool päeva läinud. Ta on täiesti loomahull, oleks igat looma ja topist nähes kilganud ja rõõmustanud. Kindlasti soovitan seda muuseumi külastada!

Täispilet maksab 8.-, sooduspilet 4.- ning perepilet 16.-

Suveplaanid…

Suvi pole enam mägede taga, vaid pool kuud ootust ja ongi juuni. Pruuniks teiseks juuniks ma saada ei looda, aga mingid plaanid on suvekuudeks tehtud küll. Näiteks on just kevadel õige aeg osta pileteid kultuuri-sündmustele ja mängumaadele, ikka selleks, et maksta võimalikult head hinda. Eestimaa loodus pakub ka väga palju võimalusi teha tasuta asju, näiteks meile meeldib väga discgolfi mängida ja matkaradadel käia.

Esialgsed plaanid on siis sellised:

Vudila mängumaa – minule kui täiskasvanule meeldib seal väga, kujutan ette, et meie Väike Preili vaimustub ka sellest kogu pere mängumaast. Seal on suur veepark, loomapark, kus saab lambaid, kitsi paitada ning veel ja veel põnevaid atraktsioone igale eale ja igale maitsele. Ostsin aprillis piletid ära, sain 50% soodsamalt. Täispiletid kõigest 7.- ja Väikse Preili pilet 4.-.

Foto: www.vudila.ee

Cantervilla Lossi mängumaa – teemapark Põlvamaal, kuhu me varem sattunud ei ole. Kodulehel olevad fotod ja atraktsioonide kirjeldus tõotab igatahes lustlikku päeva. Ostsin piletid juba aprillis, alla meetrised lapsed pääsevad tasuta möllama.

Foto: cantervilla.ee

Tallinna Loomaaed – Elistveres käigud on näidanud, et meie Väike Preili on väga suur loomasõber, ise tahan ka väga loomaaeda minna, uut jääkarude elamut vaatama ja üldse eksootilisi loomi uudistama.

Foto: tallinnzoo.ee

Narva – Jõesuu Noorus Spa – ma pole varem sealkandi spaades käinud, ainult Toila Spa on tuttav. Juuli lõpus mõnuleme kolm päeva just Noorus Spaas. Kindlasti jalutame ka Narva linnas ringi, kindluses olen ma kordi käinud, aga Victoria Bastion on uus huviväärsus, mida külastada.

Teatrietendused – hetkel on piletid olemas Tartus toimuvatele suveetendustele “Kirvetüü”, “Kadri” ja “Tsaar Saltaan. Üleküpsenud muinasutt”, aga etendusi, mida veel näha tahaks on oi kui palju.

Foto: Ruudu Rahumaru

Kontserdid – Peipsi Romantika ja Rannabungerja Tuletorni kontserdid sobivad asukoha ja oma aura poolest enim, aga püüame hoopis jõuda Luke mõisa parki Taukari kontserdile ja Tartu laulupeole.

Postitee, Maanteemuuseum, Pizza Olive – Eesti kõige ilusam maantee on minu arvate just see vana Tartu – Võru maantee. Me oleme käinud Maanteemuuseumis ja Pizza Olive pitsasid pean ma Eesti parimateks, aga mida peidab endas Põlva Talurahvamuuseum ning milliseid matkaelamusi pakuvad Tilleoru ning Palojärve matkarada, see vajab alles avastamist. 20. juulil avatakse Maanteemuuseumis uus masinahall. See on elamuslik ekspositsioon sellest, kuidas masinad meid valitsevad ja mil moel ohutult masinaid valitseda. Sätimegi oma Postiteel kulgemise suve teise poolde, et uus näitus ka üle vaadata.

Foto: maanteemuuseum.ee

Metsa ja järve – talvel on nii hea võtta sügavkülmast mustikaid, mets-maasikaid ja teisi marju. Ma ei mäleta, millal me pannkookidele viimati poest ostetud moosi peale oleks pannud, ikka oma korjatud marjadest tuleb see kõige maitsvam suutäis. Nii, et jah, mustikale, vaarikale, maasikale, jõhvikale lähen ma. Ja seened, mmmm, ma võiks iga päev praetud ja marineeritud seeni süüa. Kuna me laps on täielik veehull, siis ujume arvatavasti igal vähegi päikesepaistelisel päeval, enamasti supleme Peipsis ja Emajões. Mind pole kunagi suvine Pärnu rand tõmmanud, aga vot Kauksis tuleb suve jooksul ikka mitmeid kordi käia. Väikestest järvedest on minu lemmik Saare järv Jõgevamaal.

Üritused – Tartu kultuurikalendrist vaatasin, et tulemas on mitmeid üritusi, mida tahaks uudistama minna. Näiteks Tartu Laulupidu, Tartu toidu- ja veinifestival, Emajõe festival, Tartu armastusfilmide festival TARTUFF, Aparaaditehase festival. Jõgevamaa sündmustest jäid silma Tünnilaat, Peipsi järve festival, Võtikvere raamatupidu, vestlusõhtu “Mida mehed tahavad?”, Peipsi toidu tänav 175km, Küüslaugufestival. Kindlasti mõnest eelmainitud üritusest võtame osa ning jagan oma muljeid ka siin blogis.

Foto: tartuff.ee

Matkarajad – RMK matkatee läbimist sellel aastal veel eesmärgiks ei võta, sest Väike Preili on veel nõnda pisi, aga kunagi kaugemas tulevikus on see mu unistus küll. Selle suve eesmärgiks on läbida Saare järve õpperada (3,5km), Tammeluha matkarada (3km), Endla järve matkarada (8km), Alatskivi matkarada (4,5km), Ilmatsalu – Kärevere linnutee õpperada (3,5km), Tiksoja matkarajad (1+2km), Kotka matkarada (6,7km), Kiidjärve kuklasterada (1km).

Foto: loodusegakoos.ee

Sibulatee – ise reklaamivad nad ennast lausega “Üks piirkond, kaks rahvust, kolm kultuuri. Ma usun, et kõige mõnusam on Sibulateed avastada jalgrattal, vähemalt mina tahaksin sinna rattaga sõitma minna. Liivi muuseum, Voronja galerii, AmbulARToorium, Kolkja Vanausuliste muuseum, Kostja sibulatalu, Peipsimaa külastuskeskus, Nina majakas, Alatskivi loss, Siguri muuseum. Kas kõike jõuab ühe päevaga?

Foto: Aron Urb

Sport – tahaksin mängida minigolfi Vihula mõisas,seal on Baltimaade suurim minigolfi väljak. Golfiväljaku radadel võib näha Eesti, Läti ja Lee­du vaatamisväärsusi, seega saab mängu käigus justkui läbi nende riikide reisida. Uusi ja huvitavaid discgolfi radasi lisandub nagu seeni peale vihma, vaja mõni järele proovida. Tenniselahinguid elukaaslasega ootan ka väga. Tahan sõita rulluiskudega hästi palju ringe Tähtvere Spordipargis, teha tutvust mõne minu jaoks uue spordialaga.

Foto: vihulamanor.com

Põhja – Eesti ranniku äär ja Lahemaa – mulle meeldib sõita mööda väikseid mereäärseid teid mööda. Toolse ordulinnuse varemed, Vainupea kabel ja rand, Vergi sadam, Altja kaluriküla, Võsu, imekaunis Käsmu, Viinistu, Purekkari neem, Juminda neem, Hara allveelaevade baas. Tegevust ja vaatamisväärsuseid mitmeks päevaks, samuti nii palju võimalusi ennast merevees jahutada, ohtralt piknikuplatse ja telkimisalasid.

Foto: Kauri Kivipõld

Nüüd sai ikka päris palju asju kirja. Me oleme selline rännuhimuline perekond, kes väga niisama paigal istuda ei oska, ikka tahame midagi aktiivset teha. Kuna õpetajatel on pikem suvepuhkus, siis jaanipäevast augusti viimase nädalani on ka aega laialt käes. Patareid on ju uueks õppeaastaks vaja korralikult ära laadida.

Emadepäeva lõuna Püssirohukeldris

Tahtsime emadepäeva tähistama minna Chez Andre restorani, olen käinud sealt argipäeviti lõunabuffees söömas ja toitude valik on olnud väga rikkalik ning maitseküllane. Kodulehel on kirjas, et nädalavahetustel pakuvad nad 6.- eest desserdi buffeed, kohapeal selgus, et tegelikult see nii siiski pole, juba mõnda aega sellist nädalavahetuse pakkumist ei eksisteeri. Kas on raske siis vastav info kodukalt eemaldada või me oleme ainsad maiasmokad, kellele selline buffee kutsuvana tundub?

Igatahes jalutasime Püssirohukeldrisse, ma pole seal mitu aastat käinud, aga vanasti olid seal maruhead soojad purukoogid. Kohapeal selgus, et neid menüüs enam polegi, nuuks!

Lastesõbralik oli Püssikas küll, Väiksele Preilile toodi kohe paber ja pliiatsid ja ta asus kunsti looma. Menüüs oli meelepäraseid valikuid mitmeid, aga ikka tellisime mehega mõlemad endale kanafileetasku mozzarella ja päikesekuivatatud tomatiga ja ahjukartuli ning marineeritud köögiviljadega. Lapsele tellisime kananagitsad friikartulitega.

Lastepraad tuli üpiski kiiresti, umbes 15 minutit peale tellimuse esitamist. Väga suur ports, maitses hästi ka. Me haruharva tellime või ostame koju friikaid, aga täna ta neid süüa sai. Lõpuks kastis juba oskuslikult kartulit ketsupi sisse enne suhu panemist.

Umbes 30 minutit peale lasteprae toomist saime meie ka lõpuks oma praed kätte. Ma tegelikult ei saanudki aru, millest selline suur ooteaeg, me olime peale avamist esimesed külalised, peale meid tuli väga mitu laudkonda veel, ei kujuta ette kaua nemad lõpuks ootama pidid.

Kahjuks ei ole prae kohta ka häid sõnu öelda. Ma pole toiduga üldse pirts, aga need marineeritud köögiviljad olid nii kõvad, eriti porgand, nagu oleks lihtsalt toorest porgandit söönud. Kartulid olid head, aga kana oli nii vintske ja maitsestamata. Unustati?

Foto: pyss.ee

Mõned head aastad tagasi sattusin sinna ikka tihti sööma ja kõhu sai alati täis ning nuriseda polnud ka millegi üle. Peale tänast ei kõneta kahjuks Püssikas mind enam üldse.

Hullu Teadlase kabinetis, varakambris ja Toomkiriku tornides

Saan uhkusega öelda, et olen ka Tartu Ülikooli vilistlane, suurele ülikooli kokkutulekule ma küll ei plaani minna, aga külastasin täna Toomemäel asuvat Tartu Ülikooli muuseumi, see muuseum tutvustab teaduse ja ülikoolihariduse ajalugu 17. sajandist tänapäevani. Minu arvates pakub muuseum avastamisrõõmu kogu perele. Hommikupoolikul olidki seal peamiselt lapsed koos õpetajatega ringkäiku tegemas ja uusi teadmisi kogumas.

Juba muuseumi fuajees sai skulptuure ja Toomkiriku maketti imetleda ning teha tutvust Foucault`pendliga, mis teeb nähtavaks maakera liikumise.

Foto: muuseum.ut.ee

Tegevust jätkus lausa seitsmele korrusele. Peale pileti ostu suundusin Valgesse saali. Ilus saal, kus võimalik isegi pulmi pidada. Seal saab ülevaate Tartu Ülikooli ajaloost, interaktiivselseinal vahetuvad rektorite portreed, saab lugeda, millised kuulsad külalised on Tartu Ülikoolis külas käinud. Mulle jäid meelde näiteks Aleksander I, Rootsi kroonprints Gustav Adolf ning Dmitri Mendelejev.

Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi valge saal. Foto Andres Tennus/Tartu Ülikool

Huvitav oli vaadata vanu fotosid ning lugeda millised teadustööd ja uurimised said alguse just Tartust, näiteks Tähetornist sai alguse mõte mõõta täpselt ära maakera ümbermõõt. Olen harjunud uhkest ja ilusast ülikooli peamajast mööda kõndima, aga peale II maailmasõda 1944. aastal alustati õppetööd näiteks lõhutud akendega kütmata ruumides. Sellist akendeta peamaja fotot oli väga veider vaadata.

Edasi liikusin varakambrisse, kus näituseruum on jagatud viide ossa. Saali keskosas on esemed, mis kõnelevad ülikooli administratiivsest ajaloost ning saali külgmised osad on jaotatud valdkondade kaupa. Mulle meeldis, et varakambris oli hämar, erinevad valguslahendused ja põrandale kirjutatud tsitaadid tekitasid kergelt nõidusliku meeleolu. Vaadata sai seal näiteks Eesti suurimat mündiaaret, rektori kuldserviisi, mündikaalu, Eesti esimest röntgenpilti ning sinilille aastast 1818.

Tartu Ülikooli varakamber TÜ ajaloo muuseumis. Foto Andres Tennus/Tartu Ülikool

Morgensterni saal oli hetkel suletud, muidu saab seal tutvuda tudengiorganisatsioonide ajalooga ning muuseumihoone minevikuga. Muuseumis asub ka Tartu vanim lift, mis töös juba 1928. aastast alates. Ma seekord jätsin selle katsetamise küll vahele, kerge hirm tuli peale.

Ülivinge koht on Hullu Teadlase kabinet, uksel on lausa silt, mis julgustab tegutsema ja uurima. Võib ringi vaadata, lugeda ja mängida, katsuda ja nuusutada, kuulata ja maitsta. Ühesõnaga lasteparadiis. Sealt leiab harivaid mänge, saab mõõteriistu katsuda, vajutada, pöörata, keerata, võluketast keerutada ja mida kõike veel. Igal laupäeval ootab Hull Teadlane lapsi eksperimendihommikutele.

Parroti kabinet asub pööningul, seal sai vaadata Parroti füüsikariistade kogu ja selle kasutusvõimalusi kaasaegses õppetöös. Tagasi alla jõudes läksin müüdavaid meeneid vaatama. Toompoes on müügil väga vahvaid tooteid, sealt saab osta nii raamatuid, suveniire, ehteid, kui ka näiteks “Tähtede sõda” kaardimängu.

Õue minnes ronisin Toomkiriku tornidesse, minu kui kõrgusepelguri jaoks oli see natuke raske, aga sain hakkama. Tartu toomkirik on üks suurimaid ning ainus kahe torniga keskaegne kirik Eestis. Kirikut hakati ehitama 13. sajandil ning seda  täiendati 16. sajandi alguseni. Viimasena valmisid kirikutornid. Liivi sõja ajal kirik purustati ning pole sestsaadik enam kirikuna tegutsenud. 

Alates 2005. aasta kevadest on tornid huvilistele avatud.  Vaade, mis tornist avaneb on turnimist väärt. Näeb sealt nii TÜ ühiselamuid kui ka EMÜ ühiselamuid, Jaani kirikut, Peetri kirikut, Katoliku kirikut kui ka Õlletehase kuivatitorni nagu kogu linn oleks peopesal.

Foto: muuseum.ut.ee

Väga põnev hommikupoolik oli, kindlasti on see muuseum, kuhu võib kaasa võtta ka lapsed, usun, et nad tahaksid Hullu Teadlase juurde jäädagi.

Muumiakambris ja kartseris

Tartu Ülikooli Kunstimuuseum asub ülikooli peahoone vasakus tiivas. Ostsin ühispileti, millega pääsen lisaks Tartu Ülikooli Kunstimuuseumile ka Tartu Tähetorni ning Tartu Ülikooli muuseumi, mis asub ajaloolises toomkirikus. Pileti eest käisin välja 10.- Ühispilet kehtib 30 päeva, seega saate selle kuu jooksul veel mitu muuseumikülastuse postitust.

Muuseum on ainuke Eestis, kus saab antiikkunsti imetleda. TÜ Kunstimuuseum on üks Eesti vanimaid muuseume, loodi vahetult pärast Tartu Ülikooli taasasutamist 1803. aastal. Haruldaseimad eksponaadid on egiptuse muumiad, sumeri ja assüüria kiilkirjatahvlid ning filosoof Immanuel Kanti surimask, mida on teadaolevalt maailmas ainult kaks.

Püsinäituse moodustavad skulptuurid, mis on tehtud kipsist. Kolmes saalis saab neid kreeka arhailise, klassikalise ja hellenistliku kunsti paremaid töid imetleda.


Üks näitus kandis nime “Ülikooli peahoone kunstis”, see näitus alles aprillis avati ning on pühendatud rahvusülikooli 100. aastapäevale. Näitusel eksponeeritakse nii maali, graafikat kui joonistusi ülikooli peahoonest, mis on kahtlemata üks Tartu sümboleid.

2017. aasta veebruarist on avatud muumiakamber, minu jaoks oli see kartseri kõrval kõige põnevam koht. Tegu on Egiptuse hauakambrist inspireeritud näitusega, kus saab vaadata ehtsaid muumiaid.

Piiluda saab ka klassistliku interjööriga aulasse ning pööningul asuvasse tudengikartserisse. Aulas olin mitu korda varem ka käinud, just seal võtsin vastu nii oma bakalaureuse kui ka magistri diplomi.

Ülikooli peahoone pööningul ma polnud kunagi varem käinud, seal on säilinud ajalooline kartseriruum. Varem oli seal 5 kartserit, aga teised hävisid 1965. aasta põlengus, õnneks see üks kartseriruum jäi tulest puutumata ning seintel on säilinud originaaljoonistusi, mille on sinna jätnud 19. sajandi tudengid. Kartseris pidid istuma üliõpilased, kes rikkusid avalikku korda või astusid üle ülikoolis kehtinud käitumisreeglitest. Näiteks Toomemäel ratsutamise eest pidi 5 päeva kartseris elama.

Foto: kunstimuuseum.ut.ee

Kuna ma väga suur kunstifänn ei ole, siis sain kogu muuseumile juba 45 minutiga ringi peale, aga huvitav oli ikka. Hetkel vist olen isegi graafikus ja jõuan selle aasta numbri sees kõikidesse Tartumaa muuseumidesse.