Üllar Saaremäe lavastatud Eugene O´Neilli perekonnadraamat “Pikk päevatee kaob öösse” mängitakse Vanemuise väikses majas. Seda lugu peetakse maailma draamaklassika vaieldamatuks tipuks. Esietendus oli tükil eelmisel nädalal, täna käisin ka mina seda lavastust vaatamas. Tegevus toimub 1912. aasta suvel ning tegevuse keskmes on perekond Tyron. Pereema on narkosõltlane, isa joob palju, nooremal pojal on tiisikus ning vanem poeg armastab samuti viskit ning veedab meelsasti aega litsimajas. Laval on lõpuni rääkimata minevikuvalud, varjatud saladused, sõltuvused ning enesehinnanguprobleemid – kõik masendav ja kurvastav, mis inimeste elus saab juhtuda, on järsku kohal ning tõest pole enam kuidagi võimalik mööda vaadata.
Lavastuses mängivad Hannes Kaljujärv, Piret Laurimaa, Rasmus Kaljujärv, Veiko Porkanen ja Kärt Tammjärv. Kõik head näitlejad ja mulle sümpaatsed inimesed, kahjuks seekord ei olnud nad minu arvates alati ülesannete kõrgusel. Enim meeldis Hannes Kaljujärv, tema energia sobis antud ossa. Piret Laurimaa sobis Mary rolli hästi, aga vahepeal, kui tal olid pikad monoloogid, siis ta hääletoon mõjus kuidagi eriti uinutavalt ja tekitas igavust. Veiko Porkaneni ja Kärt Tammjärve näitlejatöö meeldis mulle ka, kuigi viimast nägi laval kahjuks väga vähe. Rasmus Kaljujärv on mul alati üks lemmikuid olnud, aga selles Jamie rollis ta minu arvates kohe kuidagi ei säranud, kohati mõjus lausa ebausutavalt.
Mulle see lavastus pigem ei meeldinud, selline keskpärane teatrielamus. Oli ka muidugi helgeid hetki ja palju meeldivat, aga ootasin midagi rohkemat. Võib olla olid mu ootused lihtsalt liiga kõrgeks kruvitud, lavastaja Saaremäe, tugev näitlejatetrupp ning O´Neilli draamaklassika andis sellele ju põhjust ka.
