Pikk päevatee kaob öösse – Vanemuine

Foto: Heikki Leis

Üllar Saaremäe lavastatud Eugene O´Neilli perekonnadraamat “Pikk päevatee kaob öösse” mängitakse Vanemuise väikses majas. Seda lugu peetakse maailma draamaklassika vaieldamatuks tipuks. Esietendus oli tükil eelmisel nädalal, täna käisin ka mina seda lavastust vaatamas. Tegevus toimub 1912. aasta suvel ning tegevuse keskmes on perekond Tyron. Pereema on narkosõltlane, isa joob palju, nooremal pojal on tiisikus ning vanem poeg armastab samuti viskit ning veedab meelsasti aega litsimajas. Laval on lõpuni rääkimata minevikuvalud, varjatud saladused, sõltuvused ning enesehinnanguprobleemid – kõik masendav ja kurvastav, mis inimeste elus saab juhtuda, on järsku kohal ning tõest pole enam kuidagi võimalik mööda vaadata.

Lavastuses mängivad Hannes Kaljujärv, Piret Laurimaa, Rasmus Kaljujärv, Veiko Porkanen ja Kärt Tammjärv. Kõik head näitlejad ja mulle sümpaatsed inimesed, kahjuks seekord ei olnud nad minu arvates alati ülesannete kõrgusel. Enim meeldis Hannes Kaljujärv, tema energia sobis antud ossa. Piret Laurimaa sobis Mary rolli hästi, aga vahepeal, kui tal olid pikad monoloogid, siis ta hääletoon mõjus kuidagi eriti uinutavalt ja tekitas igavust. Veiko Porkaneni ja Kärt Tammjärve näitlejatöö meeldis mulle ka, kuigi viimast nägi laval kahjuks väga vähe. Rasmus Kaljujärv on mul alati üks lemmikuid olnud, aga selles Jamie rollis ta minu arvates kohe kuidagi ei säranud, kohati mõjus lausa ebausutavalt.

Foto: Heikki Leis

Mulle see lavastus pigem ei meeldinud, selline keskpärane teatrielamus. Oli ka muidugi helgeid hetki ja palju meeldivat, aga ootasin midagi rohkemat. Võib olla olid mu ootused lihtsalt liiga kõrgeks kruvitud, lavastaja Saaremäe, tugev näitlejatetrupp ning O´Neilli draamaklassika andis sellele ju põhjust ka.

Supilinna kohvikutepäeval

XVIII Supilinna päevad lõpetasid oma programmi avatud hoovide päevaga. Supilinlased avasid oma ukse, väravad ja südamed ning pakkusid ülimaitsvaid roogi hoovikohvikutes. Väga palju tartlasi oli täna Supilinnas liikvel, nii ka meie pere.

Alustasime oma kohvikute ringkäiguga Tähtvere tänavalt, retrohõnguline garaazikohvik aadressil Tähtvere 3 on meile juba eelmisest aastast tuttav. Seekord maitsesime beseerulli ja Aleksandri kooki, küpsetised nägid väga isuäratavad välja ja maitsesid ka hästi.

Marja ja Tähtvere nurgal oli väga populaarne Marja jäätisepang. Lihtsalt nii heale ja geniaalsele ideele üles ehitatud kohvik. Valid, millist jäätist sa soovid, kisad oma eelistuse kolmanda korruse aknast paistvale müüjale. Ta laseb nööriga pange jäätistega alla, teise pange asetad raha. Müüja tõmbab rahaämbri üles ja tehing ongi tehtud. Kahtlemata laste lemmik kohvik. Kuna tuul oli päris külm ja Väiksel Preilil pisike köha ka kallal, siis me seekord jätsi ei ostnudki.

Järgmise peatuse tegime Herne 55 aknakohvik Don Hernez´es. Mehhikopärased toidud olid ülimaitsvad ning apelsinilimps sobis sinna kõrvale joogiks väga hästi. Tacokorvike rebitud lihaga maitses ka Väiksele Preilile väga, minu ja elukaaslase lemmikud olid Quesadillad, neid oleks võinud sööma jäädagi.

Herne tänaval põikasime veel sisse ühte sisehoovi, kus tegutsesid kõrvuti supikohvik Suhvik ning aus ja maitsev eestimaise tänavatoidu kohvik. Me maitsesime sealt burgerit ja friikaid. Friikartulid olid mõnusalt krõbedad ja hea kastmega, kahjuks burger ei maitsenud meile üldse. Väga rasvane ja see hakkliha nagu ei sobinud burksi vahele, oleks eelistanud klassikalisemat varianti.

Viimase peatuse tegime Lepiku 3 kohvikus Köömen. Kui eelneval aastal tundus, et Jäätisepang on kõige popim koht, siis julgen väita, et selle aasta kõige külastajaterohkem kohvik on just Köömen. Seal oli väga huvitavaid Süüria toite, millest ma polnud varem kuulnudki. Kahju, et me sinna nii hilja sattusime, kõhud olid juba nii täis ja Väikse Preili uneaeg pressis peale, seega me sealt midagi ei maitsnudki. Kui järgmine aasta ka tegutsevad, siis alustame ringkäiku nende juurest.

Mänguasjamuuseumi pannkoogihommikul

Käisime Väikse Preiliga täna jällegi Mänguasjamuuseumis, seekord oli pannkoogihommikule kutsutud Kehra Nukk, kes etendas näidendit “Punamütsike”. Väikse Preili jaoks oli see elu kolmas teatrikogemus. Üksikpilet maksis 6.- ning perepilet 16.-

Muinasjuttu jutustas ja nukkudega mängis üks inimene. Tegevus toimus ühe laua peal, jutustaja, siis vahetas seal aksessuaare, algas lugu Punamütsikese sünnipäeva ja nime saamis looga, edasi jätkus juba klassikaline Punamütsikese muinasjutt nagu me kõik kindlasti sadu kordi lugenud ja kuulanud oleme.

Foto: Kehranukk.ee

Tüki tutvustuses oli kirjas, et sobib igas vanuses vaatajale. Meie Väikse Preili jaoks, kes on natuke alla 2-aastane jäi seekord teater siiski natuke igavaks. Ta küll püsis 45 minutit mul kenasti vaikselt süles, aga haigutused järjest sagenesid ja lugu ei haaranud teda kaasa, arvatavasti sellepärast, et tegevus toimus koguaeg ühes kohas ja suuremat liikumist ei toimunud ning vaadata oli ainult ühte inimest. Lõpp oli minu arvates eriti pikaks venitatud, hundile uinutava süsti tegemine võttis ilmatuma aja.

Küll oli huvitav kindlasti nendel lastel, kellele meeldib kõikides asjades kaasa rääkida ja küsimustele vastata. Ise sain ka paar korda südamest naerda, kui laste öeldud pärleid kuulasin, vahepeal oli Punamütsikesest hoopis päkapikk saanud.

Peale etendust sõime pannkooke ja mängisime natuke Teatri Kodu mängunurgas ning oligi aeg jälle koju jalutada.

Ott Tänak: The Movie (2019)

Olen suur spordifänn, aga eriline rallifänn ma pole. Muidugi on mul hea meel, kui Tänakul ja Järveojal hästi läheb ning hoian meedia vahendusel ennast ikka nende tegemiste ja kiiruskatsete tulemustega kursis, aga ise kuhugi ralliraja äärde ei kipu ma üldse.

Tegelikult ei plaaninud ma ka filmi vaatama minna, aga vend ütles, et see on täitsalõpp kui hea film. Uudishimu sai minust võitu ja nii ma filmi Ott Tänak: The Movie vaatamas ikkagi käisingi.

Foto: viv.ee

Kas mulle meeldis? Jah, meeldis küll. Tänak on meedia vahendusel jätnud pigem kinnise inimese mulje, aga filmis avas ennast meeldivalt palju. Meeldis, et filmitud oli maailma erinevates paikades ja võidujoovastuse ning kaotusekibeduse vahel räägiti, kuidas see pisike Saaremaa poiss üldse võidusõidu pisiku külge sai ning milliste keerdkäikude kaudu maailma tippu jõudis. Kuulata sai lähedaste ja toetajate mõtteid, mulle meeldisid ka spordireporterite intervjuud ning sain aimu, kuidas Tänak, Järveoja ralliks valmistuvad, rajaga tutvuvad ja legendi koostavad. Palju on eestlastest rallifänne, kes käivad Tänakut maailmas toetamas, aga ma ei teadnud seda, et nii palju eestlasi seal rallimaailmas toimetab, mehhaanikud, rallipargi ehitajad jne.

Enim meelde jäänud ja emotsioone tekitanud hetked filmist minu jaoks?

  • 2015. aasta Mehhiko ralli ja otse järve kihutamine.
  • Oti vanaema kaasa elamine oma lapselapsele tahvelarvuti vahendusel ja vaheaegu vihikusse kirjutades.
  • Ott lasteaia peolt ära minemas ja lastelaulu ümisemas.
  • Peale katkestamist tee ääres pikutav ja nuttev Ott, maailmameistritiitel jäi seekord tulemata.
  • Eesti lippude meri Soome rallil.

Oli meeldivad 2 tundi ja 15 minutit. Ma elan neile nüüd veel rohkem kaasa, kui varem. Tooge maailmameistritiitel koju!

Näitusel “Kaunase Žalgirise varakamber”

Foto: spordimuuseum.ee

Käisime Väikse Preiliga täna Spordi- ja Olümpiamuuseumis, juba veebruarist saati saab seal korvpalliklubi Kaunase Žalgirise trofeesid ja muid märgilisi esemeid vaadata. Näitus jääb Tartus avatuks maikuuni.

Hea uudis kõigile ITIC õpetajakaardi omanikele ka, Spordimuuseumis on kõikidele õpsidele tasuta sissepääs kaardi ette näitamisel garanteeritud. Meil oli seega täitsa tasuta muuseumis käik, sest eelkooliealised saavad ka muuseumipileti täitsa niisama.

Karikad olid ilusad ja uhked, uudistada sai veel erinevaid mängusärke, näiteks on näitusel Arvydas Sabonise võistlusvorm, ta on vist ka ainuke mängija, keda ma niimoodi sealt meeskonnast nimetada oskan.

Foto: spordimuuseum.ee

Mulle meeldis, et näituse kavandamisel oli esile toodud Kaunase võistkonna seotus Eestiga. Sai vaadata Siim – Sander Vene ja ja Priit Vene Leedu meistrisõrmuseid näiteks ning järelkasvumeeskonna karikat, mis võidetud Tartu sügisturniiril. Kossufännid minge uudistama!

Me muidugi ei piirdunud ainult selle näituse vaatamisega, tegime ikka muuseumile ringi peale. Huvitav oleks teada, kas mõni 1,5 aastane on veel sama palju seal muuseumis käinud, kui meie Väike Preili. Kindlad kohad, kus tuleb peatus teha ja laps pildile püüda on pallimeri, hooga jookseb ta ka esikoha pjedestaalile, et Ott Tänaku ja Martin Järveoja vahel poseerida. Palle tuleb ka muidugi väravasse lüüa ja mööda saali laiali vedada.