Tõde ja õigus (2019)

Foto: cinamonkino.com

Vargamäe uus ja järeleandmatu peremees peab võitlema raske töö, kiusliku naabri ja omaenda tõekspidamistega, et oma söötis ja vilets maa viljakaks muuta. Ja et tõde ja õigus jumala poolt mahajäetud paigas jalule seada.

Lootusest ja teotahtest pakatav Andres tuleb koos noore abikaasa Krõõdaga võlgu ostetud soisele talukohale uut elu rajama. Vargamäe Mäe talust peab saama koht, mis perekonna eest hoolitseb. Majapidamine nõuab palju tööd ja järjekindlust – algab elukestev võitlus nii looduse ja saatuse kui ka kiusliku naabrimehe Pearu poolt mängitavate vingerpussidega. Kui elukaar jagab Andresele enam kannatusi kui kauaoodatud tulemusi, hakkab mees üha meeleheitlikumalt otsima tõde ja õigust nii kohtust, kõrtsist kui ka Piiblist, tuues oma otsinguil ohvriks perekonna, lähikondlased ja iseenda. Unelm õitsvast ja perekonna eest hoolt kandvast Vargamäest vajub üha sügavamale reaalsuse varju.

Loomulikult olen kooliajal lugenud ka raamatut, kui mälu ei peta, siis olen lugenud läbi I, II ja V osa, aga meeles on ainult esimese osa sisu ja just selle põhjal on Tanel Toom EV100 filmiprogrammi raames toonud Tammsaare teose kinolinale. Film “Tõde ja õigus” meeldis mulle väga, mind ei hirmutanud filmi pikk kestus. See kolm tundi läks kiirelt, igav ei hakanud ning kella ei piilunud.

Tugevad näitlejad, kaunis muusika, hea kaameratöö, suurepärane grimm, päikeseline Krõõt, kaunis Eestimaa loodus, aastaaegade vaheldumine, naabrimeeste teravad suhted, laste sündimine ja suremine, kohtuprotsessid, võitlus iseenda ja ühiskonnaga, tõe ja õiguse otsimine – usun, et see film jääb väga paljudeks aastateks eestlaste üheks armastatuimaks filmiks. Tõustes selliste filmide nagu “Kevade”, “Siin me oleme”, “Viimse reliikvia”, “Nimed marmortahvlil” ühele pulgale.

Ma kavatsen nüüd Tammsaare raamatu ka uuesti üle lugeda, seda teevad vist paljud teised filminautijad ka? Loodetavasti teismelised, kellel teos kohustusliku kirjanduse nimekirjas on ei lähe nüüd kergema vastupanu teed ja raamatu lugemise asemel ei vaata ainult filmi.

Tartu parim vastlakukkel?

Foto: Saiasahwer Facebook

Ma küll täpselt ei tea mitu vastlakuklit ma sellel aastal olen juba ära söönud, aga kindlasti liiga palju. See on minu puhul vist paratamatus, kuna elan Saiasahwri ligidal, kus müüakse lihtsalt maailma parimaid kukleid ja üldse pirukaid. Lisaks Saiasahwri kuklitele olen sellel aastal proovinud veel Pagaripoiste, Werneri ja raekojaplatsis asuva Pagari poe toodangut. Järjestan nad meeldimise järgi, siis siia ka:

1.Saiasahwer (Herne 20) – lihtsalt ülinämma. Piisavalt palju maitsvat vahukoort ja nii õhuline ja maitsev sai. Seal saab valida nii moosidega, moosita kui ka isegi martsipaniga kuklite vahel.

2. Werner (Ülikooli 11) – kukkel oli maitsev, vahukoort oli piisavalt, aga kukkel tervikuna ei olnud nii maitsev, kui Saiasahwris söödu, aga siiski soovitan osta.

3. Pagaripoisid (Küüni 7) – pigem oli kukkel selline väiksem, meeldis, et peale oli lisatud natuke sokolaadi, vahukoor meeldis, aga sai oli liiga tihke. Kokkuvõtvalt selline harju keskmine kukkel.

4. Pagari Pood (Raekoja plats 2) – meeldis nendest neljast kõige vähem. Kukkel oli kõige odavam, aga ka kõige väiksem. Vahukoor hea, aga sai väga tihke ja maitsetu. Teist korda ei ostaks.

Kuhu soovitate veel kuklijahile minna?

Vahur Kalmre raamat Martin Kutmanist


Olen varem lugenud Kalmre kirjutatud teost “Tartu Rock! Tartu Rock!”, see raamat pälvis parimale spordiraamatule antava Georg Hackenschmidti auhinna ning meeldis mulle ka. Mu ootused olid ka Kutmani raamatule kõrged, eelkõige sellepärast, et Kutman oli nii huvitav ja spordile pühendunud inimene ning raamatus antakse sõna paljudele tema kolleegidele ning õpilastele. Lugesin Vahur Kalmre raamatu “Martin Kutman – kergejõustikus kogu elu” läbi praktiliselt ühe päevaga. Põnev oli, ei tahtnud raamatut käest panna.

Legendaarse treeneri Kutmaniga olen ka ise kokku puutunud, kui ta Tartu Ülikooli õppejõuna meile kehakultuurlastele kõrgushüppe tarkust jagas ja arvestust vastu võttis. Mäletan, et käisime mitmel päeval hüppamas, hüppel hindas ta vist kaheksat erinevat tegurit, kunagi polnud kõik päris hea. Hüppasime kõik ikka uuesti ja uuesti, aga lõpuks saime ala arvestatud ja kuhjaga uusi teadmisi ja harjutusi ka lisaks.

Olin 2011. aasta suvel Viljandi staadionil kohapeal, nägin Eesti rekordi sündi. Jälgisin just kõrgushüpet erilise huviga, sest oli näha, et Anna Iljustsenko on heas hoos. Rõõmustasin väga Anna hüpatud Eesti rekordi üle. 29. mail 2012 olin Tamme staadionil ootamas vägevat kergejõustiku-õhtut. Gustav Sule memoriaal on alati heatasemeline ja Tartu publik sportlastesõbralik. Kahjuks kujunes sellest hoopis kurb õhtupoolik, sest teatati Martin Kutmani surmast. Suur treener lahkus, aga tema parim õpilane Anna Iljustsenko hüppas ikka vapralt kõrgust – treeneri auks.

Raamat oli jagatud peatükkideks erinevate teemade kaupa. Lugeda sai nii Kutmani sünnist Gruusias Estonka külas, sealsest eluolust, Martini kooliaastatest, jõudmisest teivashüppe juurde, esimesest Eesti külastusest, Eestisse elama asumisest ja Fred Kudu seosest selles otsuses, tööst ülikoolis ja Kääriku spordibaaside loomisest, treeneritööst, õpilastest, veteranide võistlustest, eraldi peatükk muidugi Annast, samuti perest. Lõpetuseks veel intervjuu lapselapsele.

Kalmre on kirjutanud ladusalt ja põnevalt, Kutmani pere, kolleegide ja õpilaste meenutused kinnitavad juba minu varasemat esmamuljet, et Kutman oli imeline treener ja suure südamega inimene. Kindlasti on see raamat lugemist väärt ja ma mingil hetkel loen selle uuesti kaanest kaaneni läbi.

Werneris brunchil

Käisime Väikse Preili ja vanaemaga Mänguasjamuuseumis mängimas, peale seda olid kõigil kõhud tühjad ja otsustasime kohvikus Werner keha kinnitada. Rahvast oli kohvikus väga palju, sammusime teisele korrusele, kus oli palju rahulikum ning teenindamine toimus lauast. Väiksele Preilile toodi kohe söögitool ja ta istus seal õnnelikult ja uudistas ümbrust seni kuni me menüüga tutvusime.

Werner pakub nädalavahetusel kuni kella 14.00ni hommikumenüüd, valik on üpriski suur. Mina sõin omletti ja pannkooke, vanaema mune benedicti moodi ning magustoiduks tellis ta samuti pannkoogid ja Väike Preili sai kõigest ampse. Pannkoogid olid ta erilised lemmikud.

Toidud olid väga maitsvad, ooteaeg lühike ning teenindus väga lapsesõbralik. Väiksele Preilile toodi kõrs, et oleks lahedam juua ning ühel hetkel, kui ta veidi rahutuks muutus, siis tõi naeratav teenindaja raamatu, mida laps uudistada sai. Kohvikust lahkudes anti talle kaasa üks joonistus, mida võimalik kodus värvida.

Foto: Werner facebook
Foto: Werner facebook

Oli meeldiv brunch, teinekordki! Muidu me käime Werneris alati kooke ostmas, aga vahelduseks oli tore seal ka midagi muud süüa. Lahkudes õgisin silmadega kooke, torte ka, aga kõht oli nii täis, et ei jaksanud isegi maiuste kaasa ostmise peale mõelda.

Maitsev Tartu – YliCool

“Maitsev Tartu” on maitseelamuste kampaania, mis toimub juba viiendat korda. 14 Tartu restorani pakuvad veebruari jooksul hõrgutavat ja erilist kolmekäigulist einet, mis maksab 21 eurot ning on valmistatud võimalikult kodumaisest toorainest.

Meie jaoks oli see esimene kord sellisel õhtusöögil osaleda, aga üritusest olin kuulnud muidugi ka varem, sest on see ju üks tartlaste lemmikumaid ettevõtmisi.

Ma tutvusin menüüdega ja valisin välja restorani YliCool, me polnud elukaaslasega seda Ülikooli tänaval asuvat toidukohta varem külastanud. Tegemist on väga hubase ja peresõbraliku restoraniga, seal on lastele lausa oma mängutuba ning on olemas nii laste kui ka beebidemenüü, uhke värk!

Meie eelroaks oli kergelt mädarõikane sous vide karpkala filee isetehtud kohupiima, tatrapliini, murulaugu-spinati majoneesi ja kitsejuustu tšipsiga. Väga hea roog, kala oli maitsev, tatrapliin sobis hästi sinna kõrvale ning kastmed lisasid roale särtsu. Eelroog nägi imeilus välja ka.

Foto: Silver Gutmann

Pearoaks sõime kadakase mekiga suitsust sea sisefileed juurselleri-õunapüree, sibulamoosi ning röstitud suhkruherne-bataadi-baklažaani ja lehtkapsa seguga. Sisefilee ja püree meeldisid mulle küll, sibulamoos oli minu arvates selle roa täht. Kahjuks mulle bataat ja baklažaan ei meeldinud üldse. Bataat oli nii kõva ja baklažaan väga õline. Kokkuvõttes hindan roa keskmiseks.

Foto: Silver Gutmann

Magustoiduks serveeriti karusmarja crème brûlée marineeritud brändiste marjadega. Tahaks veel! Crème brûlée  oli hea, marjad lisasid magustoidule mõnusat hapukust, imehea lõpetus õhtusöögile.

Foto: Silver Gutmann

Meie jäime oma Maitsva Tartu einestamisega väga rahule. Soovitan laua ette broneerida, sest veebruaris on väljas õhtustamine pop.

Rohkem infot osalejate ja menüüde kohta: http://www.maitsevtartu.ee/