Tõde ja õigus (2019)

Foto: cinamonkino.com

Vargamäe uus ja järeleandmatu peremees peab võitlema raske töö, kiusliku naabri ja omaenda tõekspidamistega, et oma söötis ja vilets maa viljakaks muuta. Ja et tõde ja õigus jumala poolt mahajäetud paigas jalule seada.

Lootusest ja teotahtest pakatav Andres tuleb koos noore abikaasa Krõõdaga võlgu ostetud soisele talukohale uut elu rajama. Vargamäe Mäe talust peab saama koht, mis perekonna eest hoolitseb. Majapidamine nõuab palju tööd ja järjekindlust – algab elukestev võitlus nii looduse ja saatuse kui ka kiusliku naabrimehe Pearu poolt mängitavate vingerpussidega. Kui elukaar jagab Andresele enam kannatusi kui kauaoodatud tulemusi, hakkab mees üha meeleheitlikumalt otsima tõde ja õigust nii kohtust, kõrtsist kui ka Piiblist, tuues oma otsinguil ohvriks perekonna, lähikondlased ja iseenda. Unelm õitsvast ja perekonna eest hoolt kandvast Vargamäest vajub üha sügavamale reaalsuse varju.

Loomulikult olen kooliajal lugenud ka raamatut, kui mälu ei peta, siis olen lugenud läbi I, II ja V osa, aga meeles on ainult esimese osa sisu ja just selle põhjal on Tanel Toom EV100 filmiprogrammi raames toonud Tammsaare teose kinolinale. Film “Tõde ja õigus” meeldis mulle väga, mind ei hirmutanud filmi pikk kestus. See kolm tundi läks kiirelt, igav ei hakanud ning kella ei piilunud.

Tugevad näitlejad, kaunis muusika, hea kaameratöö, suurepärane grimm, päikeseline Krõõt, kaunis Eestimaa loodus, aastaaegade vaheldumine, naabrimeeste teravad suhted, laste sündimine ja suremine, kohtuprotsessid, võitlus iseenda ja ühiskonnaga, tõe ja õiguse otsimine – usun, et see film jääb väga paljudeks aastateks eestlaste üheks armastatuimaks filmiks. Tõustes selliste filmide nagu “Kevade”, “Siin me oleme”, “Viimse reliikvia”, “Nimed marmortahvlil” ühele pulgale.

Ma kavatsen nüüd Tammsaare raamatu ka uuesti üle lugeda, seda teevad vist paljud teised filminautijad ka? Loodetavasti teismelised, kellel teos kohustusliku kirjanduse nimekirjas on ei lähe nüüd kergema vastupanu teed ja raamatu lugemise asemel ei vaata ainult filmi.

Tartu parim vastlakukkel?

Foto: Saiasahwer Facebook

Ma küll täpselt ei tea mitu vastlakuklit ma sellel aastal olen juba ära söönud, aga kindlasti liiga palju. See on minu puhul vist paratamatus, kuna elan Saiasahwri ligidal, kus müüakse lihtsalt maailma parimaid kukleid ja üldse pirukaid. Lisaks Saiasahwri kuklitele olen sellel aastal proovinud veel Pagaripoiste, Werneri ja raekojaplatsis asuva Pagari poe toodangut. Järjestan nad meeldimise järgi, siis siia ka:

1.Saiasahwer (Herne 20) – lihtsalt ülinämma. Piisavalt palju maitsvat vahukoort ja nii õhuline ja maitsev sai. Seal saab valida nii moosidega, moosita kui ka isegi martsipaniga kuklite vahel.

2. Werner (Ülikooli 11) – kukkel oli maitsev, vahukoort oli piisavalt, aga kukkel tervikuna ei olnud nii maitsev, kui Saiasahwris söödu, aga siiski soovitan osta.

3. Pagaripoisid (Küüni 7) – pigem oli kukkel selline väiksem, meeldis, et peale oli lisatud natuke sokolaadi, vahukoor meeldis, aga sai oli liiga tihke. Kokkuvõtvalt selline harju keskmine kukkel.

4. Pagari Pood (Raekoja plats 2) – meeldis nendest neljast kõige vähem. Kukkel oli kõige odavam, aga ka kõige väiksem. Vahukoor hea, aga sai väga tihke ja maitsetu. Teist korda ei ostaks.

Kuhu soovitate veel kuklijahile minna?

Vahur Kalmre raamat Martin Kutmanist


Olen varem lugenud Kalmre kirjutatud teost “Tartu Rock! Tartu Rock!”, see raamat pälvis parimale spordiraamatule antava Georg Hackenschmidti auhinna ning meeldis mulle ka. Mu ootused olid ka Kutmani raamatule kõrged, eelkõige sellepärast, et Kutman oli nii huvitav ja spordile pühendunud inimene ning raamatus antakse sõna paljudele tema kolleegidele ning õpilastele. Lugesin Vahur Kalmre raamatu “Martin Kutman – kergejõustikus kogu elu” läbi praktiliselt ühe päevaga. Põnev oli, ei tahtnud raamatut käest panna.

Legendaarse treeneri Kutmaniga olen ka ise kokku puutunud, kui ta Tartu Ülikooli õppejõuna meile kehakultuurlastele kõrgushüppe tarkust jagas ja arvestust vastu võttis. Mäletan, et käisime mitmel päeval hüppamas, hüppel hindas ta vist kaheksat erinevat tegurit, kunagi polnud kõik päris hea. Hüppasime kõik ikka uuesti ja uuesti, aga lõpuks saime ala arvestatud ja kuhjaga uusi teadmisi ja harjutusi ka lisaks.

Olin 2011. aasta suvel Viljandi staadionil kohapeal, nägin Eesti rekordi sündi. Jälgisin just kõrgushüpet erilise huviga, sest oli näha, et Anna Iljustsenko on heas hoos. Rõõmustasin väga Anna hüpatud Eesti rekordi üle. 29. mail 2012 olin Tamme staadionil ootamas vägevat kergejõustiku-õhtut. Gustav Sule memoriaal on alati heatasemeline ja Tartu publik sportlastesõbralik. Kahjuks kujunes sellest hoopis kurb õhtupoolik, sest teatati Martin Kutmani surmast. Suur treener lahkus, aga tema parim õpilane Anna Iljustsenko hüppas ikka vapralt kõrgust – treeneri auks.

Raamat oli jagatud peatükkideks erinevate teemade kaupa. Lugeda sai nii Kutmani sünnist Gruusias Estonka külas, sealsest eluolust, Martini kooliaastatest, jõudmisest teivashüppe juurde, esimesest Eesti külastusest, Eestisse elama asumisest ja Fred Kudu seosest selles otsuses, tööst ülikoolis ja Kääriku spordibaaside loomisest, treeneritööst, õpilastest, veteranide võistlustest, eraldi peatükk muidugi Annast, samuti perest. Lõpetuseks veel intervjuu lapselapsele.

Kalmre on kirjutanud ladusalt ja põnevalt, Kutmani pere, kolleegide ja õpilaste meenutused kinnitavad juba minu varasemat esmamuljet, et Kutman oli imeline treener ja suure südamega inimene. Kindlasti on see raamat lugemist väärt ja ma mingil hetkel loen selle uuesti kaanest kaaneni läbi.

Werneris brunchil

Käisime Väikse Preili ja vanaemaga Mänguasjamuuseumis mängimas, peale seda olid kõigil kõhud tühjad ja otsustasime kohvikus Werner keha kinnitada. Rahvast oli kohvikus väga palju, sammusime teisele korrusele, kus oli palju rahulikum ning teenindamine toimus lauast. Väiksele Preilile toodi kohe söögitool ja ta istus seal õnnelikult ja uudistas ümbrust seni kuni me menüüga tutvusime.

Werner pakub nädalavahetusel kuni kella 14.00ni hommikumenüüd, valik on üpriski suur. Mina sõin omletti ja pannkooke, vanaema mune benedicti moodi ning magustoiduks tellis ta samuti pannkoogid ja Väike Preili sai kõigest ampse. Pannkoogid olid ta erilised lemmikud.

Toidud olid väga maitsvad, ooteaeg lühike ning teenindus väga lapsesõbralik. Väiksele Preilile toodi kõrs, et oleks lahedam juua ning ühel hetkel, kui ta veidi rahutuks muutus, siis tõi naeratav teenindaja raamatu, mida laps uudistada sai. Kohvikust lahkudes anti talle kaasa üks joonistus, mida võimalik kodus värvida.

Foto: Werner facebook
Foto: Werner facebook

Oli meeldiv brunch, teinekordki! Muidu me käime Werneris alati kooke ostmas, aga vahelduseks oli tore seal ka midagi muud süüa. Lahkudes õgisin silmadega kooke, torte ka, aga kõht oli nii täis, et ei jaksanud isegi maiuste kaasa ostmise peale mõelda.

Maitsev Tartu – YliCool

“Maitsev Tartu” on maitseelamuste kampaania, mis toimub juba viiendat korda. 14 Tartu restorani pakuvad veebruari jooksul hõrgutavat ja erilist kolmekäigulist einet, mis maksab 21 eurot ning on valmistatud võimalikult kodumaisest toorainest.

Meie jaoks oli see esimene kord sellisel õhtusöögil osaleda, aga üritusest olin kuulnud muidugi ka varem, sest on see ju üks tartlaste lemmikumaid ettevõtmisi.

Ma tutvusin menüüdega ja valisin välja restorani YliCool, me polnud elukaaslasega seda Ülikooli tänaval asuvat toidukohta varem külastanud. Tegemist on väga hubase ja peresõbraliku restoraniga, seal on lastele lausa oma mängutuba ning on olemas nii laste kui ka beebidemenüü, uhke värk!

Meie eelroaks oli kergelt mädarõikane sous vide karpkala filee isetehtud kohupiima, tatrapliini, murulaugu-spinati majoneesi ja kitsejuustu tšipsiga. Väga hea roog, kala oli maitsev, tatrapliin sobis hästi sinna kõrvale ning kastmed lisasid roale särtsu. Eelroog nägi imeilus välja ka.

Foto: Silver Gutmann

Pearoaks sõime kadakase mekiga suitsust sea sisefileed juurselleri-õunapüree, sibulamoosi ning röstitud suhkruherne-bataadi-baklažaani ja lehtkapsa seguga. Sisefilee ja püree meeldisid mulle küll, sibulamoos oli minu arvates selle roa täht. Kahjuks mulle bataat ja baklažaan ei meeldinud üldse. Bataat oli nii kõva ja baklažaan väga õline. Kokkuvõttes hindan roa keskmiseks.

Foto: Silver Gutmann

Magustoiduks serveeriti karusmarja crème brûlée marineeritud brändiste marjadega. Tahaks veel! Crème brûlée  oli hea, marjad lisasid magustoidule mõnusat hapukust, imehea lõpetus õhtusöögile.

Foto: Silver Gutmann

Meie jäime oma Maitsva Tartu einestamisega väga rahule. Soovitan laua ette broneerida, sest veebruaris on väljas õhtustamine pop.

Rohkem infot osalejate ja menüüde kohta: http://www.maitsevtartu.ee/

Praktiline Eesti ajalugu – Tartu Uus Teater

Foto: Gabriela Liivamägi

Vau! Oli see vast teatrielamus. Tühja kõhuga ei soovita seda tükki vaatama minna, sest laval keedetakse, praetakse, süüakse ning saalis on pidevalt lendlemas ringi söögilõhn. See vahvlilõhn pani minu süljenäärmed küll tööle, koju jõudes valmistasin perele kiirelt pannkooke. Humoorikas lihapraadimisõpetus kulub alati ära ning kui laps lunib kodus mõnda uut magustoitu, siis palun väga – hapukoor suhkruga, valmib ülikiirelt.

Ja Kukerpill kummitab nüüd, ise ka imestasin kui paljusid Kukerpillide laule ma tegelikult tean. “Tahan lennata”, “Ei takista vallid”, “Pole sul tarvis teada”, “Oi külad, oi kõrtsid”, “Veel kord”, “Kui naine armastab meest”, “Sind ainult palun isa” jne, kõik need palad tulid esitlusele ja olid nii vahvalt jutustuste vahele põimitud.

Kohe kui kokk (Ann Ideon) avamonoloogiga lavale astus haaras lugu mind endaga kaasa ja põnevus ja hoog säilisid lõpuni. Teatritrupp alustab maailma loomisega ning jõuab teise vaatuse lõpuks kulinaarse eks-kursiooniga meie aega välja. Mulle meeldis, et kõik näitlejad on peaaegu koguaeg laval ning nende osad vahetuvad sujuvalt peaosast kõrvalosadesse ja siis hetkepärast astuvad jälle uue särava tegelasena rambivalgusesse. Koopamaalingute tegemine, paljude pillide kasutamine ning loomulikult pidev kokkamine – see kõik kokku mõjus nii värskena. Eks ole ju toit inimese elus alati kesksel kohal olnud ja inimese teekond toitumisahela tippu on kõvasti aega võtnud, aga siin me oleme.

Naerda sai ka, eredamalt tulevad praegu meelde hetked, kui vahvlite küpsetamise ajal laulsid naised “Karburaatori-laulu”, kui kokk tutvustas presidendivastuvõtu toite ning naabrimees, kes läbi astus, sest ” Su naisel tuli põles, mõtlesin, et astun läbi ja kustutan ära .” Huumorit oli tükis küll ja veel.

Foto: Gabriela Liivamägi

Lemmikuks mul kindlasti Tambet Seling, lisaks näitlejasarmile sai näha tema musikaalsust, krutskeid täis Robert Annus sobis tema lavapartneriks suurepäraselt. Naispeaosalised olid ka väga tublid, samuti Odd Hugo muusikud.

Peale etendust väljusin teatrimajast uskumatult energilisena ja rõõmsameelsena, aitäh Ivar Põllu selle imelise lavastuse eest.

Uuel ajastul vajavad inimesed mitte sõdade ja maniakkide, vaid õnne, ellujäämise ja praktiliste tarkuste ajalugu. On viimane aeg hakata väärtustama seda, mis on meid läbi paksu ja vedela siia välja toonud. Kõigel on alati olnud oma praktiline põhjus. Igal kombel ja traditsioonil, mida me truult järgime, on oma asine algus. Kõik, mis on “alati nii olnud” ning milles ei tohi kahelda, on kord saanud alguse, ning enamasti väga selgelt praktilisest vajadusest. Missugune on meie minapilt, meie mõttemaailm, meie söögilaud ja siht, on ikka sõltunud väga asistest põhjustest ja praktilistest olukordadest. Me oleme alati olnud need, mida me sööme ja tahtnud saada millekski muuks, mida me veel söönud pole. See on kahevaatuseline muusikaline teraapia, praktiline ekskursioon eestlaseks söömisesse, eestlaseks rääkimisse ja eestlaseks laulmisesse – läbi kulinaaria, kaljujooniste ja Kukerpillide laulude. Miks just Kukerpillid? Sest nende repertuaariks on rahvalaulud ja algupärandid, milles on sees kogu eestlasena elus ja maailmas püsimise teadus. See on suur tarkus, rüütatud arusaadavasse ja söödavasse vormi. Nende lauludes on sees “nagu asjad on”, praktiliselt, nagu räägiks seda viguriga vanaisa, kes teab kõike, aga ei hakka sellega viisakusest kelkima, sest see võiks varjutada tema õpetuse vastuvõtmist. Lavastus on kahes vaatuses ning sisaldab väga palju muusikat, toidulõhnu, liikuvaid pilte ning ilmselt ka huumorit. Siiski publikut ümber ei paigutata, ei toideta ega kiusata. Kes tunneb end ette petetuna, sellele võib lohutuseks lisada, et vaheajal töötab puhvet ja saab ka jalutada.

Laval: Ann Ideon, Maarja Mitt, Ingrid Isotamm, Robert Annus, Tambet Seling, Randi Kruus, Oliver Vare, Epp Peedumäe. Autor-lavastaja: Ivar Põllu. Esietendus: 23. veebruas 2017

Uuenenud AHHAA

Käisime hommikul perega AHHAA Keskuses, seal toimus jaanuaris remont ja teostati mitmeid uuendustöid ning alles eelmisest nädalast on külalised majja jälle oodatud. Kuna teaduspood on hetkel Taskus ja garderoobiala on osaliselt suletud, siis saab 22. veebruarini pileti 25% soodsamalt. Meid need remonttööd küll kuidagi ei seganud ning veetsime keskuses lahedad kaks tundi. Külastajatel on võimalik oma auto tasuta parkida maa-alusesse parklasse või majatagusesse parklasse. AHHAAs leiab küll igas vanuses külastaja endale meelepärast tegevust ning asju, mida uudistada ja katsetada on küll ja veel.

Foto: www.ahhaa.ee

Kõigepealt käisime esimese korruse saalides, alustasime tehnoloogiasaalist. Seal saab rattaga saali kohal sõita, kõikuvasse tunnelisse ma ei läinud, sest süda läks sinna sisenedes kohe pahaks. Väike Preili proovis autodes roolikeeramist ning talle meeldisid üldse kõik eksponaadid, kus oli võimalik erinevaid nuppe vajutada. Mulle meeldis Hobermani kera, saime selle suureks ka, tuleb 186 kilogrammi kokku saada ja kera suurus muutub. Seisime seal mina, elukaaslane, Väike Preili ja kaks sangpommi ning lõigi kogukaaluks täpselt 186. Reaktsioonimängus olin ma endiselt väga kehv, lae alla ennast seekord sikutada ei viitsinud, aga lastele see meeldib väga.

Foto: www.ahhaa.ee

Elusaalis oli Väikse Preili rõõmuks palju veeatraktsioone ning mõeldes pisemate peale on saalis ka ehitusnurk, kus meie laps seekord ei käinud. Nagist saab lastele selga võtta ka vihmamantlid, siis ei saa riided sulistades märjaks. Suurtest akvaariumitest sai erinevaid kalu uudistada lisaks on elusaalis võimalik teha fotot, kus su pea on koos puuviljadega kandikul. Väikse Preili arvates oli see üks eriti naljakas koht. Üles tasuks otsida ka veeprinter ning miks mitte tekitada paar aurukeerist ning tornaadot.

Foto: www.ahhaa.ee
Foto: www.ahhaa.ee

Ajutiste näituste saalis on hetkel “uskumatuna tunduvad optilised illusioonid”. Seal saalis ootab külastajaid mitukümmend optilist efekti ja silmapetet. Väikse Preili jaoks oli see valguse, varjude ja piltide mäng natuke liiast, aga muidu soovitan küll sinna minna. Erinevatel taustadel poseerida meeldis talle küll, meil on nüüd näiteks pilt hästi rõõmsast lapsest hai lõugade vahel.

Foto: www.ahhaa.ee
Foto: www.ahhaa.ee

Teisel korrusel vaatasime TÜ meditsiinikollektsioone, käisime tibupoegi imetlemas, sipelgaid vaatasime ikka ka ning kohvikus “Newton” sõime lõunat. Kohvikus oli mängunurk, kus meie Väike Preili kokkas seni kuni sööki ootasime. Toidud olid kaunis maitsvad ja kõhud said täis, toit toodi päris kiiresti lauda ka.

Foto: www.ahhaa.ee
Foto: www.ahhaa.ee

Kolmandal korrusel vaatasime veel näitust matemaatikanäitust “Ahhaa, kuubis!” Kas te teate näiteks, mis on ahvikalkulaator? Peale liftiga esimesele sõitu oligi koju mineku aeg.

Foto: www.ahhaa.ee

Ka rõdudel ning fuajeedes on erinevaid ja vahvaid eksponaate. AHHAAs on tegevust kindlasti paariks tunniks, aga kuna suuremad lapsed tahavad rohkemaid asju katsetada ja jaksavad kauem ringi joosta, siis soovitan arvestada pigem 3 – 4 tunniga. Osaleda saab ka planetaariumi etendustel ning erinevates töötubades, aga sinna oleks mõistlik varem ette registreerida.

Mulle meeldib AHHAA eriti just sellepärast, et tavalisest muuseumist on seal enam “käed-külge” eksponaate. Vähe on asju, mida saab ainult vaadata, sellepärast on seal ka väikelapsega hea olla, ta võib rahumeeli kõike katsuda.

Lumeeit – Kehra Nukk

Foto: sonumitooja.ee

Ideaalse pühapäeva hommiku juurde kuuluvad minu arvates kaua magamine, perega koos olemine ja muidugi pannkoogid. Meie hommikul küll väga kaua põõnata ei saanud, sest meid ootas midagi palju põnevamat. Jalutasime Teatri Kodusse pannkoogihommikule. Enne maitsvaid pannkooke saime vaadata lastelavastust “Lumeeit”. Tegu oli Kehra Nuku 35 minutilise külalisetendusega.

“Lumeeit” oli lumehõnguline lugu sel­lest, kui­das kor­da­möö­da sa­tu­vad Lumeeide juur­de kaks kae­vu hü­pa­nud pe­re­tü­tart. Vir­ka ka­su­tü­tart, kes ai­tab Lu­meei­del hool­salt lu­me­pat­ju  klop­pi­da, pre­mee­rib Lu­meeit kuld­se kleidiga. Lais­ka pe­re­tü­tart, kes tööd ei taha teha, ka­ris­tab aga Lumeeit pi­gist klei­di­ga. Pese ja nühi palju tahad, pigi maha ei tule.

Meie Väike Preili oli etendusest lummatud, istus 35 minutit liikumatult minu süles ja vaatas lavale. Plakustamismäng ajas teda naerma ka, talle meeldis teatris. Tundus, et teistele saalisviibivatele lastele meeldis ka. Vahepeal mängis muusika, tahvlil sai näha erinevaid tegelasi ning kolm näitlejat suutsid laste tähelepanu köita ning endal hoida.

Meie küll elukaaslasega pärast arutasime, et natuke kahtlase sisuga tükk. Kui tahad Lumeeide juurde pead kaevu hüppama, kui oled virk ja kraps võid kingituseks saada kuldse kleidi. Reaalsuses püüad ju oma last kaevust igati eemalhoida, samas palju tänapäeval Eestis üldse neid lahtiseid kaeve ongi? Vist mitte väga palju.

Peale etendust ostsime pannkooke ja Väike Preili mängis natuke mängunurgas ning käisime Teatri Kodu keldrikorrusel nukumajade näitust ka jälle vaatamas. Oli vahva ja kultuurne pühapäevahommik perega.

Pallipesa mängumaal

Käisime täna perega uuenenud Eedenis, tahtsin Pepco poodi uudistada, mees vajas uusi kingi ja lapsele tahtsime rõõmu pakkuda mängumaa külastusega. Pallipesa mängumaa asub keskuse teisel korrusel, pilet maksis 4.- ja ajalimiiti ei olnud, mängi või terve päeva, maksad ikka neli.

Mängumaa oli väga avar, tegevust pakuvad nad lastele vanuses 0 – 10. Kuna meie 1,5 aastane liigitub veel beebi alla, siis suundusimegi esmalt beebialale, mis on mõeldud kuni kolme aastastele põngerjatele. Pallimeri ja turnimisrada ning liumägi on vahvad, seal saab veel hästi suurtest pehmetest klotsidest ehitada ja suur “kolakast” on ka, kust beebid rõõmustavaid kilinaid-kolinaid leiavad.

Kuna meie laps on suhteliselt püsimatu, siis tahtis ta mujal ka ringi uudistada. Väga lahe on suurte võimlemispallide ala, meie mängisime seal peitust näiteks. Suuremad lapsed saavad batuutidel hüpata, turnida, palli mängida, kõrgematest liumägedest alla sõita jne. Olemas on ka suur nukumaja, aga mööblit seal polnud, kaks paljast Barbit vedelas maja lähedal põrandal.

Foto: pallipesa.ee

Meie lapsele meeldivad mängumaadel eriti kööginurgad, nukkude kärutamine, torudest alla sõitmine, uute raamatute uudistamine, mida kodus pole. Neid asju Pallipesas ta teha ei saanud. Tal oli muidugi ka sellel mängumaal lõbus, aga pigem on seal vist suurematel lastel rohkem tegemist.

Ronila 4. – 10. aastastele Foto: pallipesa.ee

Kuna me Annelinna satume nagunii haruharva, siis ei hakka me ka seda mängumaad eriti tihti külastama, aga soovitan kindlasti ikkagi teistel uudistama minna. Me jääme ikka truuks Kvartali Marakratile 🙂