Treener ehk kohtumine kogemusega

Kergejõustikutreener Jaanus Kriisk kirjutas raamatu “Treener ehk kohtumine kogemusega” 2017. aastal. Ta ise on treeneriametit pidanud põhitöö kõrvalt ning on olnud ka oma laste treener. Kõigepealt saabki lugeda raamatu autori eluteest ja tema mõtisklusi treeneritööst, sellele järgneb spordiajaloolase Kalle Voolaidi ülevaade treenimise ajaloost.

Raamatus räägivad oma kogemustest ja läbielamistest 13 Eesti treenerit, kes on mõjutanud oma ala arengut Eestis. Sõna saavad Aavo Põhjala, Anatoli Šmigun, Anna Levandi, Avo Keel, Jaak Salumets, Jüri Post, Kalmer Musting, Mart Siliksaar, Matti Killing, Helen Nelis –Naukas, Rein Ottoson, Toomas Merila ja Tõnu Kaukis.

Põhjala, Šmigun, Levandi, Keel, Salumets, Killing ning kergejõustiku-treenerid Merila ja Kaukis on minu jaoks juba varasemastki väga tuttavad nimed, aga ikka oli hea nende mõtteid lugeda ja fakte meelde tuletada. Karate treenerist Jüri Postist ei teadnud ma varem midagi, sulgpalli entusiastist Mart Siliksaarest olin nagu kuskilt kuulnud. Käsipalli ja Kalmer Mustingu kohta oli huvitav lugeda. Helen Nelis – Naukase nimi kerkis minu jaoks rohkem pilti, kui linastus suurepärane film “Vehkleja”. Hiljem jäi ta juba kindlalt meelde, sest on ta ju Katrina Lehise treener ja üldse väga julgete väljaütlemistega naisterahvas.

Olles raamatu kaanest kaaneni läbilugenud jäin mõtisklema ja kergelt muretsema, sest olgem ausad raamatus said sõna väga head treenerid, kes pole keegi enam esimeses nooruses. Kas Eestis kasvab ikka peale uus ja sama tugev treeneritekaader? Kergejõustikuvõistlustel on küll palju noori treenereid, aga kuidas on seis näiteks vehklemises või käsipallis? Mina ei tea, aga loodan parimat.

Kokkuvõttes ma kindlasti ei kahetse sellele raamatule pühendatud aega, aga kohati hakkas natuke igav ka. Ei oskagi öelda, mis puudu jäi, aga ma ei lugenud seda nii suure innuga kui oleksin tahtnud.

Klassikokkutulek 3

On mulgi nüüd “Klassikokkutuleku” sarja viimane ehk kolmas osa “Klassikokkutulek 3: ristiisad” vaadatud. Otsus just täna kinno minna sündis tunnike enne filmi algust, kartsin, et võib olla on saal väljamüüdud, sest tegu on ju väga popi linateosega. Reaalsus oli see, et peale minu oli umbes 20 inimest veel filmi vaatamas ja vabu kohti küll ja veel.

Triloogia viimase peatüki alguses leiame kolm klassivenda olukorrast, kus kuri saatus on kõige hullemini asunud just Andrest väntsutama. Alustades eksnaise Anne uuest imalalt sulnist pereidüllist koos nägusa rikkurist abikaasa ja vastsündinud beebiga, kuni ootamatult kaelasadanud kohustusest hooldada invaliidistunud isa. Miks küll on teistel elu kõige ilusam just siis, kui sinul kõige hullemaks kisub? Kui Anne teeb Andresele ettepaneku hakata beebi ristiisaks, otsustab vapper mees leida ristsetele minekuks oma käevangu maailma kauneima kaaslanna. Sünnib äärmiselt loogiline plaan suunduda naisejahile tantralaagrisse. Pakkinud kaasa ratastoolis isa ja suured lootused, alustab Andres koos kaimude Toomase ja Mardiga stiihilist amokki läbi Eesti kuuma suve. 

Naerda saab filmi vaadates küll, mulle meeldis kolmas osa oluliselt rohkem kui teine, aga esimene osa jääb siiski lemmikuks, siis tekitasid vulgaarsed naljad elevust, aga nüüd kolmandas osas tundub samade nõksude kasutamine juba natuke tüütuna.

Oli olukordi, kus rahvas saalis naeris ja mina olin surmtõsine. Kuidas on naljakas olukord, kui keegi nihverdab oma invaliidist isa suvalise hooldekodu uksest sisse ja tahad siis ise jooksu panna? Põgenemise käigus niidab Andres veel paar vanurit pikali, jälle kõik naeravad. Jah, ma tean, et filmitegijad lihtsalt lõõbivad, aga mulle need naljad ei istunud. Ju ma veedan hetkel olude sunnil liiga palju aega hooldushaiglas ja olen selle teema suhtes ülitundlik. Samas pole muidugi reaalsuses naljakas ka pissihäda, mis ründab iga viie minuti tagant, aga Mait Malmsteni pidev sirtsutamine ja vetsu otsimine ajab ikka muigama küll. Tantralaagri naljad olid minu jaoks ka suhteliselt vaimukad.

Kõrvalosatäitjatest meeldisid mulle Jan Uuspõld (tantrakoolitaja), Ott Sepp (gei tantralaagris), Sandra Ashilevi (tantralaagri registraator) ning Saskia Alusalu (Pille). Ma mitu korda jäin mõttesse, et üks osatäitja nii Alusalu moodi, alles pärast kodus tegin kindlaks, et oligi tema ise.

Aga oli tore argiõhtu Eesti ülemeelikut komöödiat vaadates. Triloogia sai väärika punkti. Mulle meeldis, et filmitud oli Kauksis. Kauksi rand ja Peipsi järv, minu suvede lahutamatud kaaslased.

Terava keelega…

Spordiajakirjaniku Märt Roosna kirjutatud raamat „TERAVA KEELEGA. Avo Keele ja Eesti võrkpallimeeskonna lugu“ räägib haarava ja värvika loo, kuidas võrkpall Eestis uuesti võrratuks sai. Kõige õigem ongi seda käänakuterikast lugu jutustada läbi Avo Keele silmade. Ta on olnud nii patuoinas kui ka päästeingel. Ainus, kes on olnud osaline viimase nelja kümnendi tähtsamates sündmustes. Ta on hinnangutes õiglane, teritades vajadusel halastamatult keelt nii iseenda kui ka teiste kallal. Huumor on Keele puhul nagunii kohustuslik, samuti kõrvalepõige rannavollesse, kus ta jõudis koos Kaido Kreeniga olümpiamängudele.

Võrkpalliloos pole pallimatsude kõrval puudust ka intriigidest, pisaratest, haldjast ristiemadest, õnnelikest kokkusattumustest, lõbusatest pidudest ja lustakatest kihlvedudest. Põnev on spordiala kasvamise kõrval jälgida muutusi peategelase mõttemaailmas ja hoiakutes. Lisaks Keelele sai spetsiaalselt selle raamatu tarbeks sõna üle 40 inimese, teiste hulgas võrkpallurit hoopis teise külje poolt tutvustav abikaasa Kai, koondise rahastamispalve nipsakalt tagasi lükanud endine peaminister Andrus Ansip, Tallinnas kaotanud Poola koondise juhendaja Raul Lozano, Euroopa meistriks tulnud lapsepõlvekaaslane Jaanus Lillepuu ja omal ajal pikalt vanema sidemängija varju jäänud Kert Toobal.

Olles raamatu tutvustuse läbi lugenud teadsin kohe, et tegemist on ühe põneva ja hariva lugemisega. Raamat jaguneb kuude ossa kandes järgnevaid pealkirju – noor kutt meri põlvili, valus kukkumine, täiskasvanuks saamine, rannavolle lugu, uus tõus algab Pärnus, treeneripõli. Lõpetuseks veel kuus lühikest jahimehejuttu ja lisas 100 mängu klubi ehk ülevaade koondislastest, kel 100 mängu Eesti eest selja taga.

Ma olin varem hästi kursis Avo Keele treenerikarjääriga, aga tema noorusajast ning sportlase karjäärist ei teadnud midagi. Mind üllatas, et ta on vangis istunud, teises peatükis keskendutakse sellele teemale põhjalikult, olid ikka ajad. Imetlen ka Avo naist Kaid, kes truult ootas ja on kõik need aastad olnud tippsportlase-tipptreeneri kindel tagala. Mulle meeldis ka rannavolle peatükk, mäletan kuidas Keelele ja Kreenile 1996. aasta Atlanta olümpiamängudel teleka ees kaasa elasin, olles ise alles 10- aastane. Minu jaoks oli uudiseks, et Urmas Sõõrumaa on võrkpalli päris palju raha panustanud.

Hea raamat oli! Minu arvates on Eesti võrkpallikoondis meie pallimängukoondistest kõige sümpaatsem, loodan nende esituses näha veel palju kaasahaaravaid ja põnevaid mänge.

#kaotamindära – VAT teater

Foto: vatteater.ee

Käisin täna teatris vaatamas VAT teatri etendust #kaotamindära. Tegu oli külalisetendusega Tartu Uues Teatris. Viimati käisin selles Botaanikaaia vastas asuvas majas, siis kui see veel võimla oli ja seal oma võimlemisaineid tegin, ehk siis kaua aega tagasi.

Jäljetult kaob 7-aastane Karl. Aastaid hiljem ilmub ta ühtäkki jälle välja, kuid perekonna rõõmu varjutavad mitmed murettekitavad küsimused. Kus oli Karl kõik need aastad? Mida on ta pidanud üle elama? Kes on tema kadumises süüdi? Kas Karl on suuteline jätkama elu normaalse teismelisena? Karli juhtumiga tegelevad uurija ja psühholoog jõuavad juhtlõngade abil interneti pahupoolele. Neid hakkab närima küsimus, kas Karli näol on tegemist ohvri või hoopis segaduste põhjustajaga. Karli ema tahab oma poega tagasi. Karli õde tahab välja selgitada tõe. Karl ise soovib pääseda oma mineviku eest. Kõik soovid pole aga määratud täituma.

Kuidas mulle tükk siis meeldis? Kuna etendus pole mingi komöödia, vaid keskendub keerulistele ja emotsionaalselt rasketele teemadele – eneselõikumine, identiteedi vargus, keerulised suhted perekondades, koolikiusamine, veebikiusamine, ohtlikud arvutimängud, siis mul õpetajana oli seda kohati päris hirmus vaadata ja külmavärinad tulid vägisi peale. Peas ketras mõte, kas mõni minu õpilane peab ka päevast-päeva sellise karmi koolikiusamisega kokku puutuma? Digivõimaluste pidev areng on ikka väga palju uusi kiusamise ja manipuleerimise viise juurde toonud. Ma olin küll teadlik kurikuulsast sotsiaalmeediamängust “Sinivaal”, aga ma polnud kunagi süvenenud, et mis see endast täpsemalt kujutab, tänu etendusele olen nüüd hästi informeeritud. Kokkuvõtvalt on tegu mänguga, mille eesmärgiks on 50 päevaga noori enesetapule ahvatleda. Soovitan etendust koos teismelistega vaatama minna ning pärast üheskoos nähtu üle arutleda ja mõtteid vahetada.

Osades: Loore Martma, Helena Merzin, Roland Laos, Rauno Kaibiainen, Meelis Põdersoo. Autor: Kristiina Jalasto Lavastaja: Helena Rekkor Kunstnik: Inga Vares Valguskunstnik: Sander Põllu Videokunstnik: Sander Põldsaar Esietendus: 21. märts 2018 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis Mina nägin: 24. jaanuar 2019 Tartu Uus Teater Etendus on ühes vaatuses ja kestab 1 tund ja 20 minutit.

Eesti spordi lugu

Spordi – ja Olümpiamuuseum on minu lemmik, mul hea meel, et just selle maja inimesed, Kalle Voolaid ja Kaarel Antons nii põhjaliku ja mahuka teose nagu on “Eesti spordi lugu” Eesti vabariigi 100. sünnipäevaks kirjutasid.

Foto: eok.ee

Raamat annab tervikliku ülevaate Eesti spordiloost 19. sajandist kuni tänapäevani. Oli huvitav ja hariv lugeda spordi arengulugu läbi sajandite, erinevate tingimuste ja ühiskondlike muutuste – iseseisvuseelne aeg, esimene iseseisvusaeg, okupatsiooniaeg, iseseisvuse taastanud Eesti, kõik perioodid on esindatud. Igasse perioodi jääb suuri võite, valusaid kaotusi ning muutusi ja uusi tuuli spordipoliitikas.

Mulle, kui suurele mälumängu huvilisele on eriti kuldaväärt raamatu lõpus olevad statistilised numbrid ja faktid. Leiab sealt nii Eesti sportlaste medalivõidud olümpia- ja paraolümpiamängudelt, maailma-meistrivõistlustelt ning Euroopa meistrivõistlustelt. Samuti Eesti sportlaste püstitatud maailmarekordid ja aasta parimateks valitud läbi aegade. Lisaks veel mitmeid statistilisi andmeid ja ülipõnev faktivaramu. Kõik kõige tähtsamad nimed ja numbrid ühes raamatus. Aitäh, koostajad!

Illustratsioone oli palju ja huvitavaid, paljusid fotosid nägin esmakordselt. Ja nii hea, et viited kasutatud kirjandusele olid iga lehekülje lõpus, ma leidsin päris mitu raamatut, mida ma lugeda tahaksin. Kokkuvõtvalt öeldes huvitav ja kasulik raamat, mille järele haaran nüüd esimesena, kui on mõnda fakti vaja kontrollida.

2019 – avastame Tartumaad ja Jõgevamaad

Sellel aastal tahaksin ma avastada Tartumaa ja Jõgevamaa vaatamisväärsuseid, mis ei tähenda muidugi, et me mujal Eestis ringi ei sõida, aga põhifookus oleks nende kahe maakonna vaatamisväärsustel, muuseumidel, kultuurisündmustel, loodusradadel, huvitavatel toidukohtadel. Miks just need kaks maakonda? Kuna me elame Tartus, siis oleks ju viisakas olla kursis sellega, mida kodulinn ja maakond turistidele pakuvad, kuidas see ütlus ongi: „Enne Pariisi minekut käi Nuustakul ära“ Kuna me pole elupõlised tartlased, vaid õpingute käigus siia elama asunud, siis pole ka terve linn läbi käidud. Me vanematekodud on Jõgevamaal, veedame ka seal tihti aega ja olen maakonna turismimagnetitega päris hästi kursis, aga sealsetel matkaradadel olen käinud vähe ning ägedaid sportimise ja vaba aja veetmise kohti on juurde lisandunud, mida tahaks ka ise näha ja proovida.

Foto: Tartu Külastuskeskus

Tahaksin loota, et jõuan kõikidesse Tartu muuseumidesse. Mänguasjamuusemis oleme sagedased külalised, sest mulle on sümpaatne sealne mängutuba, kus saab mängida vaid puust mänguasjadega ning uhkes kostüüminurgas kehastuda kelleks iganes, alates draakonist, mesilasest ja lõpetades uhkete printsessipreilidega. Meie lapsel on väga lõbus, kui saab erineva kostüümiga ringi lipata ja nalja teha. Teatri Kodus toimuvad etendused isegi beebidele, meie 1-aastane Väike Preili läheb veebruaris juba oma elu teist teatritükki vaatama. Eelmisel korral vaatas ta 20 minutit suu lahti toimunut, seekord tuleb 35 minutit paigal püsida.

Spordi – ja Olümpiamuuseum on kõvasti pingutanud, et atraktiivsem ja noortesõbralikum olla. Kindla peale valik, kui on vaja rüblikutele midagi harivat tutvustada, samas saavad nad ennast seal proovile panna ja oma meeletu energia välja elada. Usun, et muuseum pakub igas vanuses inimestele avastamisrõõmu. Ootan huviga muuseumi uue püsinäituse valmimist, seda hakatakse ehitama 2019. aasta teises pooles. Senine püsiekspositsioon “Hortus Athleticus” on ka põnev, aga ma olen seda juba liiga palju kordi uudistamas käinud.

ERMis olen ma ainult korra käinud, paar nädalat peale uhket avamist. Kuna aega polnud palju, siis sain ainult põgusalt eksponaatide ja majaga tutvuda, kindlasti on huvitav uuesti minna.

Foto: erm.ee

19. sajandi linnakodaniku muuseumis olen korra käinud ühe nutimängu raames, tundus igav, aga ma annan muusemile teise võimaluse. Tartu Ülikooli muuseumis ja Tähetornis olen ka varem korra käinud. TÜ Kunstimuuseumis käisin kunagi kooliajal klassiekskursioonil, hiljem pole sinna sattunud, kuigi see on ülikooli peamajas. Loodusmuuseum on väga vahva koht, sinna tahaks alati tagasi. Botaanikaaias jalutame suvel peaaegu igapäevaselt, aga kasvuhoonedesse sisse pole ammu astunud. AHHAAd olen külastanud nii oma klassiga, kui ka perega. Erialaselt on mulle meeldinud nii taliolümpia kui ka inimkehade näitus. Kuna jaanuaris on AHHAA kinni, siis eeldan, et nad teevad sinna jälle midagi uut ja huvitavat. Täiesti null teadmist on mul Kirjandusmuuseumi, Trüki- ja paberimuuseumi, KGB kongide muuseumi, Oskar Lutsu majamuuseumi, Laulupeo muuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Tartu Linnamuuseumi ja Õllemuuseumi kohta. Okei null on palju öeldud, ma tean, kus kõik muuseumid asuvad. Varsti loodetavasti saan ka teada, mida huvitavat nad endas peidavad.

Loodusmuuseumi topised. Foto: Raivo Tasso

Tartust kaugel ei asu ka Põllumajandusmuuseum ega Lennundusmuuseum. Viimases olen ka varem käinud, mulle väga meeldis. Ikka ohtralt lennukeid, osadesse sai ka sisse piiluda. Ei ole minu jalad sattunud ka Piirissaarele ega sealsesse vanausuliste muuseumisse. Tahaksin uudistada ka Hellenurme veskimuusemi, Jääaja Keskust, Järvemuuseumi ning Tartu Observatooriumit.

Siiruviirulisele Sibulateele jääb ohtralt muuseume ja huvitavaid paiku. Reklaamivad nad ennast lausega: “üks piirkond, kaks rahvust, kolm kultuuri” Kolkja vanausuliste muuseum, Liivi muuseum, Varnja muuseum, Sigurimuuseum, Tubina muuseum, AmbulARToorium, Voronja Galerii – minu jaoks siiani kõik võõrad kohad.

Foto: visitpeipsi.com
Foto: sibulatee.ee

Jõgevale sattudes võiks ju minna Betti Alveri muuseumisse ja Jõgewa muuseumisse. Kindlasti lähme uuenenud Palamuse muuseumit külastama. Kalevipoja muuseumis peaksid algama ehitustööd, vähemalt nii on mulle ajalehtedest meelde jäänud. Avinurme muuseumrongiga lähme jaanipäeval kindlasti sõitma, et Väike Preili saaks ka lõbusõitu teha. Põltsamaa on minu jaoks päris tundmatu kant, olen sealt olnud kordi ja kordi läbisõidul, aga mida kujutavad endast Põltsamaa muuseum, Toidumuuseum ei tea.

Kuna meile meeldib sportida ja looduses aega veeta, siis vaatasin üle millised matkarajad meid võiksid oodata. Jõgevamaal asuvat Saare järve õpperada (3,5km) pole ma küll tervenisti läbinud, aga Saare järv on üks mu lemmik järvesid. Seal on mõnus ujuda, telkida ning perega aega veeta. Tammeluha matkarada (3km) asub ka üpriski Tartu – Jõhvi maantee ääres Kaiu järve ääres. Seal samas ka lühem Jõemõisa matkarada (0,5km). Endla järve matkarada (8km) tundub ka sellise kohana, kuhu ma tahaksin minna, sest Endla looduskaitsealal pole ma küll kunagi käinud.

Saare järve õpperada. Foto: loodusegakoos.ee

Tartumaal ootavad matkajaid Alatskivi matkarada (4,5km) Elistvere õpperada (2km), Ilmatsalu – Kärevere linnutee õpperada (3,5km). Padakõrva matkarada (3,6km), mis tutvustab siplegate elu tundub ka huvitav. Tiksoja matkarada ka linna lähedal, valida saab nii 1km kui 2km raja vahel. Elva kandis on Vapramäe-Vellavere-Vitipalu rajad ning vaksali hoone juures Väike Väerada. Panin praegu kirja sellised lühemad rajad, sest meiega rändab ju enamasti kaasa meie vapper laps, kellele siiani on selline aktiivne maailma avastamine väga meeldinud.

Nõiamaja Elva väerajal. Foto: T. Pertels

Discgolf meeldib meile ka, mul see küll eriti välja ei tule, aga elukaaslane on päris osav ja kettaid meil kodus jagub. Siiani oleme mänginud Tähtvere discgolfirajal, aga neid uusi radasid tekib nagu seeni pärast vihma. Tartumaal saab discgolfitada veel Alatksivi, Annikoru, Elva, Kaagvere, Koosa, Nõo, Vooremäe, Tõrvandi ja Võnnu radadel. Jõgevamaal on ketaste loopimise võimalus loodud Avinurmesse, Jõgevale, Kaareperra, Tabiverre ja Kuningamäele.

Ja siis tahaks veel minna Alatskivi lossi imetlema, Emajõe Suursoo keskusega tutvuma, Järvselja ürgmetsa matkama, Kallaste pangale ka. Luke mõisaparki peetakse ilusaks paigaks, Mehikoorma tuletorni võiks ka oma silmaga üle vaadata. Elistvere loomapark ja Vudila on kindlasti programmis. Tagurpidi maja kõlab ka põnevalt, aga kahtlemata läheb mul seal süda pahaks. Laevasõit Emajõel ja lodjasõit Jõmmuga pühapäeva hommikusi pannkooke süües kõlab ka ideaalselt.

Foto: sibulatee.ee

Ka Jõgevamaa peidab endas palju huvitavat. Mustvee linn on viimaste aastatega arenenud ja linna üldpilt kordi kenamaks muutunud. Kuremaal on uuenenud veekeskus, ilus rand ja mõis ning mõisapark. Peatuse peaks tegema ka Luua arboreetumis, Laiuse lossivaremetes, Kassinurme linnamäel, Avinurme Puiduaidas. Peipsi äärsed tänavkülad on vaatamisväärsus omaette. Põltsamaa loss ja roosiaed ka minu jaoks siiani avastamata. Kuskil sealkandis peaks asuma ka maisilabürint.

Kassinurme- Foto: Liina Laurikainen
Sarapiku talu maisilabürint. Foto: Liina Laurikainen

Loodan, et me ikka külastame siin mainitud kohti, mitte ei veeda tervet suve lihtsalt Peipsi ääres päevitades ja vees hullates, mis poleks ka iseenesest paha plaan. Meie avastustest ja muljetest saab lugeda juba õige pea.

Heiteareenide sangarid

Mul on väga hea meel, et Deivil Tserp otsustas selle raamatu kirjutada. Heitjate seeriavõistlus tähistab väga väärikat 50. juubelit ja nende aastate jooksul on esile tõusnud väga palju heitjaid-tõukajaid, kes on Eestile kuulsust toonud ja alati on huvitav, kui saad armastatud sportlaste kohta mõne uue fakti teada, millest seni meedias räägitud pole.

Minul, kui suurel spordifännil on tegelikult natuke piinlik tunnistada, aga enne selle raamatu lugemist polnud ma varem kuulnud nime Aleksander Lohk. Tegu on siis heitjate seeriavõistluse algatajaga. Veel oli raamatus viis sportlast kellest ma varem teadlik polnud, nendeks on Toomas Berendsen, Kalev Külv, Anne Salak – Horina, Raili Kadarik, Ants Savest,

Huvitavaid fakte ja teadmisi sain juurde palju, näiteks oli huvitav lugeda Aleksander Tammerti jahikirest, naljakas vaadata noort Gerd Kanterit sardelle grillimas ja hea meelde tuletada kõik tema medalivõidud. Ma ei teadnud ka seda, et Kanter on Kupperi ja Märt Israeli laagrikulud ise kinni maksnud ja Värnik on oma medalid maha müünud. Eha Rünne on minu arvates fenomenaalne naine ja räägib ausalt, kuidas talle dopingut pakuti. Alati on kurb lugeda uppunud Taavi Peetrest. Peatükk Jüri Tammest tuletas meelde, et ma polegi lugenud temast kirjutatud raamatut “Irdinimene”. Vasaraheite neiud on sümpaatsed, Eestil on palju tarku ja kogenud treenereid, kellest igaühest võiks juba eraldi raamatu kirjutada. Selline mõtete virrvarr oli mu peas, kui raamatu sulgesin.

´Mulle meeldis, et raamatus liiguti edasi alade kaupa mitte aastate kaupa, Tserp on kirjutanud väga kaasahaaravalt, kui mu Väike Preili oleks lasknud, siis ma oleks teose vist ühe jutiga läbi lugenud. Samas jällegi hea, et pidin lugemiseks õhtuti ja lapse uinakute ajal aega näpistama, siis sain raamatut mitmeid päevi nautida.

Loodan, et jätkub entusiaste, kes heitjate seeriavõistlust ikka veavad ja see võistlus saab kunagi pidada ka oma sajandat sünnipäeva. Mind on aga ootamas samuti aasta lõpus ilmunud “Eesti Spordi Lugu”.