Ines&Taukar ja Eia jõulud

Täitsa haruldane, aga eelmisel nädalal jõudsin nii kontserdile kui ka kinno. Haruldane sellepärast, et peale lapse sündi on sellist väljas käimise aega ikka piiratult, õigemini käime väljas palju, aga koos lapsega ja mitte väga õhtuti. Käisime üle pika aja koos elukaaslasega kultuuri nautimas, Väike Preili jäi rahumeelselt koju ja sai onuga koos pättust teha ja uusi sõnu õppida. Meie jalutasime Vanemuise Kontserdimajja Inese ja Karl – Erik Taukari kontserdile “Aastalõpu tähed”. Ma olen varasemalt pühade ajal pigem kirikus kontserdil käinud, aga vahelduseks oli tore, ennast lille lüüa ja muusikat hoopis kontserdimajas nautida. 

Foto: Rasmus Kooskora

Mulle meeldis, et nad laulsid oma parimaid lugusid läbi aja, saime esmaettekandes kuulda ka Taukari kõige uuemat lugu, mis ka kahtlemata hitiks kujuneb. Praegu on kümneid jõulutuure käimas, aga meil oli hea meel, et Ines ja Taukar otsustasid omi lugusid laulda ja olid jõululaulud repertuaarist välja jätnud. Kogu kontsert oli mõnus ja kaasahaarav, igav küll ei hakanud. Esimene osa kestis umbes 40 minutit, pausi ajal tulime liiga hilja mõttele, et ostaks ikka kooki ka. Järjekorrad olid väga pikad, järgmisel korral reageerime kiiremini, kui maiustada tahame. Teine osa kontserdist kestis tunnikese, publik plaksutas paar lisalugu ka välja ja oligi aeg taas karges külmas koju vudida. Koju jõudes tervitas meid rõõmsameelne Väike Preili, kelle hoidmisega onu hästi hakkama sai. Tõdesime mehega mõlemad, et selliseid kontserdi või teatriõhtuid peaks üheskoos rohkem ette võtma. 

Pühapäeva hommikul läks mees lapsega õue möllama ja mina läksin kinno. “Eia jõulud Tondikakul” võiks olla uus niiöelda kohustuslik film, mida jõulude ajal telekast näidatakse, midagi ka neile, kellele Üksinda kodus ja Visa hing enam pinget ei paku. Mulle väga meeldis, jõulutunne puges südamesse.

“Eia jõulud Tondikakul” on seiklusrikas laste jõulufilm 10-aastasest Eiast, kelle plaanid võtavad ootamatu pöörde, kui linnatüdruk viiakse talvevaheajaks ürgse loodusega salapärasesse Lõuna-Eesti tallu. Eia ei oska esialgu aimatagi, et õige pea asub ta päästma hukule määratud põlismetsa, kokku viima kaht armastavat inimest ning lahti harutama oma pere kiivalt hoitud saladus

Mulle meeldis, et nii palju oli filmis näidatud maalilisi loodusvaateid ja erinevaid metsaelanikke. Näitlejad sobisid ka kõik oma osadesse nagu valatult, mind ei häiri, et vennad Piusid ja Mirtel Pohla pea igas uues Eesti filmis mängivad. 

Kõige rohkem meeldis mulle filmis lust ja naer ja lõbusad tegevused, mida iga perekond võiks jõuludel koos teha. Minu arvates ei peaks jõulud olema hull laristamise aeg, kus peab palju pakke tegema ning valikute ning hindade pärast stressama. Olge koos lähedastega, tehke koos süüa, mängige lauamänge, suusatage, uisutage, pidage maha üks vägev lumesõda, tehke tõukekelgu rallit, lebage koheval lumel ja siputage jõuluingleid. 

Foto: Facebooki lehelt “Eia jõulud Tondikakul”

Kinost välja jalutades kumises kõrvus Pokineni laul “No näed”, mis sobis filmi kui valatult. Peale filmi oli mu esimene soov kallistada oma vanaisa ning nii ma sammud haiglasse seatsingi. 

Foto: Facebooki lehelt “Eia jõulud Tondikakul”

Tartu Mänguasjamuuseumis ja Teatri Kodus

Käisime Väikse Preiliga Mänguasjamuuseumis, see muuseum asub Tartu kesklinnas Lutsu tänaval, kenas vanas puumajas. Kui mõni mõtleb, et 1-aastane on liiga noor, et tema pärast muuseumisse minna, siis nüüd saan öelda, et isegi nii väikse lapse jaoks on see Mänguasjamuuseum üks kuldaväärt ja huvitav paik. Täispilet maksis 5.- ja väikelapse oma 0.50 senti. Pilet tagas pääsu püsinäitustele, ajutistele näitustele, Teatri Kodusse ja mängutuppa, uudistamist ja tegevust on seal ikka väga mitmeks tunniks. Meie olime muuseumis kaks tundi, aga laps oleks kindlasti kauem tahtnud mängida, aga ta lõunaune aeg pressis peale.

Mänguasjamuuseum avati juba 1994. aastal, aga 2004. aastast asub muuseum praegustes hoonetes. 2019. aasta maikuus saab muuseum juba 25. aastaseks, just juubeliaasta eelüritusena loodi muuseumi juurde beebiteater, mille avaetendust ka mina Väikse Preiliga vaatamas käisin. Lugedes muuseumi sünnipäevaplaane, siis jääb silma mitmeid vahvaid sündmuseid, näiteks näitus Läti mänguasjadest, Barbie 60. juubeli tähistamine (appi, Barbie on varsti pensionär) ning 18. mai peetakse suur sünnipäevapidu “Vinge veerandsada”. Kogu seda programmi lugedes on mul eriti hea meel, et me muuseumist ainult mõne minutilise jalutuskäigu kaugusel elame, sest see on paik, mis väärib taaskülastamist.

Mis me seal muuseumis siis nägime ja tegime? Esmalt tutvusime erinevate näitustega. Nukud, loomad, lauamängud, sõidukid, paberist mänguasjad, mängumajad, üleskeeratavad mänguasjad jne jne. Näitusel sai tutvuda nii linnalaste portselannukkudega, talulaste puust lõigatud loomadega, keskaegsete mänguasjadega kui ka tänapäeva laste lemmikutega. Näitusel “Mängime sajaga!” oli nii palju mängukanne, mis mu tagasi lapsepõlve viisid, näiteks kirbumäng oli kunagi mu lemmik.

Tegelikult oli muuseumis küll palju asju, mis olid vitriini taga ja mõeldud ainult vaatamiseks ega muudmoodi ei säilikski asjad järgmistele põlvedele vaatamiseks, aga siiski leidus mänguasju, mida laps ka ise katsuda sai ning mängunurki, kus ta toimetada sai. Näiteks olid olemas liivakast ja kööginurk, kus meie Väike Preili usinalt kokkas.

Uudistasime ka näitust “Maailma kuulsaim hiir”. Uskumatu, aga Miki Hiir on juba 90. aastat lapsi rõõmustanud. Näitusel on nii koomikseid, postkaarte, mänguasju kui ka temaatilisi mängunõusid.

Pilt: www.mm.ww

Peale näitustega tutvumist siirdusime laste paradiisi ehk mängutuppa. Tõeliselt mõnus koht, nii avar ja hästi läbi mõeldud mängupaik, kus ainult puust mänguasjad. Inspireeris ka koju vähem plastikut ja rohkem puitmänguasju muretsema. Väike Preili uudistas nukumaju, kokkas hoolega kööginurgas, kiikus natukene hobusega ja mängis motoorikakeskustega. Emme rõõmuks tuli natukeseks teisele korrusele ka ja lasi endale mesilase ning päkapiku kostüümi selga proovida. Kui see pole laste unistuste mängutuba, siis ma ei tea, milline oleks. Aknast piilusime ka muuseumi siseõue, kus on karussell, liivakast ja veetünn. Suvel lähme sinna kindlasti mängima.

Pilt: puhkaeestis.ee

Peale mängutoas mängimist läksime Teatri Kodusse, seal keldris asub nukukodude muuseum. Nukumaju on nii praegusaegseid kui ka peaaegu 100-aasta vanuseid. Seda näitust vaadates näeb, et nukumaju saab valmistada millest iganes, vaja on ainult fantaasiat ja näpuosavust.

Pilt: www.mm.ee

Mulle see muuseum väga meeldis, soovitan lastega külastada ja kindlasti vähemalt paar tundi aega varuda.