Mäed, mida polnud

Käisin minagi vaatamas Eesti rattatippudest Rein Taaramäest ja Tanel Kangertist tehtud filmi “Mäed, mida polnud”. Saalis oli peale minu mõned vanemad inimesed, paar jalgratturit ja terve istmerida noori umbes 7. – 10. aastaseid jalgrattatrenni poisse koos treeneriga. Nad vaatasid tõesti süvenenult kinolinale, oli näha, et film liigutas, inspireeris ja motiveeris neid.

Inimlik. Isiklik. Inspireeriv. Selliste sõnadega filmi kirjeldataksegi. Tegelikult ei tundu kuu aega Tour de Franc`il rassimist ja võistlemist just väga inimliku katsumusena, aga sellise töö on nad valinud ja  naudivad seda enamasti väga. Kaamera olid mehed endale tõesti lähedale lasknud, filmiti nii Reinu pulma, vanniskäiku kui ka Taneli arstilkäike. Mulle just see meeldiski, et väga palju ei näinud ratta sõitu, vaid sai kuulda meeste endi ja pereliikmete mõtteid ja intervjuusid, piiluda ratturite argipäeva.

Nende töökus ja tahtmine peaksid inspireerima küll iga inimest. Pole Eestis siledal maal esimene, sellepärast ei tasu ju spordiga lõpparvet teha ja pead norgu lasta, treenid hoopis veel tugevamalt ja usud endasse ning oma võimete realiseerimisse välismaa mägedes. Nemad mitte ainult ei uskunud, vaid tegid selle ka teoks ning pääsesid maailma-areenile kõige tugevamatega võidu sõitma.

Selle kõik tegi võimalikuks üks suur entusiast, kellele ka filmis toredalt palju tähelepanu pöörati. Mulle meeldiski kõige rohkem, kuidas läbi filmi kujutati meeste esimest treenerit Erich Pernerit. Filmi kõige südantsoojendavam hetk oligi minu jaoks see, kui Erich Kangertiga Pariisis kohtus ja Astana tiimi pidustustesse kaasati.

Pilt: Forum Cinemas

Üks paremaid spordidokumentaale, mida vaadata. “Küljetuule” kõrval uus ratturite lemmik film vast. Natuke kahju hakkas, et Kangertist oli filmis pigem need mustade päevade kaadrid ainult, aga eks elus olegi tõusud ja mõõnad. Muidugi oli tore näha Reinu säravaid hetki.

Auras, saunas

Aura veekeskus uuendas umbes aastake tagasi oma terviseklubi osa, lisades sinna saunasid, mullivanne ja lõõgastusalasid. Pärast põhjalikku remonti on meeste ja naiste saunade ala ühine, mis on ikka väga suureks plussiks, saab ka koos kaaslasega mõnulema minna või koos perega ühiselt saunatades aega veeta.

Kuna õues on vastikult vihmane ja niiske, siis juba mitu päeva olen soojast saunast unistanud. Meeldiva üllatusena avastasin Aura kodulehelt, et saab nädala sees osta ka saunapileti. See tähendab siis seda, et terviseklubi alal saab nautida saunu ja vanne, aga see pilet ei sisalda suure ujula ja veepargi külastust. Saunapileti saab 7.-, muidu maksab terviseklubi pilet 15.-, kuna ma enamus ajast nagunii mõnulen saunades, siis mulle sobib selline piletisüsteem väga hästi.

Ma olen korra seal uuenenud terviseklubis enne ka käinud, suht kohe peale avamist, päris rasedana. Tookord oli asju, mis mulle selle spa juures väga ei meeldinud, aga arvasin, et alguse asi, katsetavad ja arenevad.

Tegelikult meeldis mulle seal täna veel vähem, kui esimesel korral. Leilisaunad on head, sooja on piisavalt ja saab higi kiirelt lahti. Olen varem käinud Kubija ja Vspa kadakasaunades, nendes juba sauna sisenedes lööb mõnusa kadaka aroomi ninna, Auras kahjuks mitte. Muidu saun iseenesest mõnus, aga see emotsioon jääb muudu, mida kadaka lõhn tekitaks.

Aurusaun on ka natukene lahja, tahaks rohkem ja kuumemat auru. Auru – aroomisaun seevastu oli nii tugeva aroomiga, et mul hakkasid kohe silmad kipitama. Siiski otsustasin saunale teise võimaluse ka anda, pärast läksin uuesti, võtsin jääkuubikuid kaasa ja kipitavaid kohti hõõrusin kergelt jääga, siis täitsa kannatas olla. Aroomisaun on minu arvates täitsa korralik. Soolasaun on alati üks mu lemmikuid, sest mõnus on soolaga keha hõõruda ja pärast beebipehmena koju minna. Auras on soolakivisaun, see tähendab, et sauna üks sein on soolast ja see ongi kõik, pole selline saun, kus saaksid ise soolaga mässata. Sanaariumis on mõnus lebotada ja kehasse tulevat soojust nautida ning aknast välja vaadata. Iglusaunas ma ei käinud, ei tahtnud välja külmetama minna.

Vanne on terviseklubi osas kaks. Jaapani vannis on temperatuur 40 kraadi, ikka selline ülimõnus kuumas vees lebotamine, kaua ei jaksa ainult. Seinal on silt ka, mis ütleb, et 7 minutit on seal olemiseks täiesti piisav aeg. Tavaline mullivann on jahedama veega (30 kraadi), mulle tundus see täna ikka liiga jahedana.

Pilt tartu.ee

Kõigile, kes ennast karastada soovivad on olemas suur külmavee kibu, mille saab endale peale tõmmata, ma seekord ei proovinud. Jääkuubikuid kasutasin küll jahutamiseks kuumas saunas, mulle meeldib just näo peale jääd panna, kui saunas väga palav hakkab. Terviseklubis on ka väike puhkeala, kus saab mõnusates korvtoolides istuda ja jutustada või niisama omi mõtteid mõelda.

Tuli selline pigem natuke kritiseeriv kokkuvõte, aga ju ma olen siis teiste spaade poolt nii ära hellitatud, et ootan igalt poolt suurepäraseid saunasid. Õhk oli ka täna kuidagi eriti jahe, aga muidugi suur kiitus Aurale, et nad on sellised suured uuendused ette võtnud. Kliente, kes seal mõnulesid oli küll palju.

Beebiga teatris

Käisime Mänguasjamuuseumis vaatamas beebietendust “Pärismängult” See oli meie Väikse Preili jaoks elu esimene teatris käik ning ka mina pole ammu ammu teatrisse jõudnud. Juba tegelikult septembris nägin, et selline vahva etendus 0 – 3. aastastele põnnidele on tulemas, aga pileteid nii lihtne sinna saada polnudki, oktoobri etendused olid juba välja müüdud kui mina ostma hakkasin, seega valisin sobiva aja novembri etendustekavast.

Reklaamitakse etendust järgmiste sõnadega: “Pärismängult” sobib kõigile, kes mõistavad maailma ilma sõnadeta. Lavalt nähtav mängib vaatajate kujutlusvõimega, sõnade asemel kasutatakse loo edasiandmiseks helisid, vormi, värve ja liikumist.  Millest aga räägib “Pärismängult”? Sellest, kuidas pärisilma ja mänguilma kohtumispunktis võib sündida midagi maagilist. Selle piiri peal on võlumaailm, kus on aega mängida ja hetkes olla, nautida avastamise ja õppimise rõõmu. “Pärismängult” on lugu armastusest, kasvamisest, tunnetest ja lihtsast rõõmust, mida mängu kaudu on võimalik tunda.

Ma natukene ikka pabistasin enne minekut, et kuidas Väiksele Preilile selline teatrikogemus üldse meeldida võib, aga kõik see mure oli asjata. Ta istus väga viisakalt terve aja peaaegu liikumatult minu süles ja vaatas ammuli sui toimuvat, vahepeal ainult tõi kuuldavale mõne imestunud: “Ooooooo!” Minu arvates jäi see etendus veidi lahjaks, aga mina ju polnudki sihtgrupp. Väiksed mudilased nautisid seda teatrit igatahes täiega, mis ongi peamine.

Enne etendust piilusime alumisel korrusel olevasse muuseumi osasse, kus nägime väga palju erinevaid mängumajasid, meie Preili oli võlutud valgusemängust, mis näitusesaalis oli. Peale etendust sai üheskoos kohvi/vett juua, imemaitsvaid vahvleid osta ning lapsed said mängida ja uusi põnevaid mänguasju avastada.

Kokkuvõttes mõnusalt mugav ja vahva üritus. Seal olid isegi sussid kõikidele külastajatele olemas, sest teatrisaali välisjalatsites ei lasta. Meie ühel päeval seame sammud taas sinna muuseumisse, et kõike põhjalikumalt avastada, huvi selleks oli Väiksel Preilil olemas. Kui tuleb kõige pisematele mõni uus teatritükk, siis kindlasti lähme vaatama.