Kubija Spa – meie lemmik

Viimased kolm aastat oleme vähemalt korra aastas sõitnud Võru külje all asuvasse Kubija Spaasse puhkama, mõnel aastal lausa mitu korda. Seal on lihtsalt nii mõnus! Just jälle tulime sealt. Miks just Kubija, küsite?

Hotell asub Võru linnast umbes viis kilomeetrit eemal männimetsade ja järvede vahel väga rahulikus ja kenas looduskaunis paigas. Teenindus on väga sõbralik, veekeskuses on hea mõnuleda, hoolitsused viiakse läbi äärmiselt asjatundlikult ja toit maitseb imehästi ning hotelli ümbruses on mitmeid vaba aja veetmise võimalusi, need vist ongi need suurimad plussid, miks me sinna ikka ja jälle tagasi kipume, aga nüüd kõigest lähemalt.

Me broneerisime paketi “Suverõõm”, see sisaldab nii kõiki söögikordi buffee lauas kui ka kolme hoolitsust ning piiramatut spaa- ja saunakeskuse külastust ning hotellis viibisime pühapäevast teisipäevani.

Me ööbisime standard toas, kodulehel on kirjas, et check-in on alates kella 15.00st, aga kahjuks kui me peale nelja kohale jõudsime, siis meie tuba ei olnud veel valmis, aga sellepärast väga vabandati ja me saime juba 15 minuti pärast ka tuppa minna seega ma seda negatiivse asjaoluna välja ei too. Hotell oli välja müüdud ja koristajatel oli kiire, et kõik õigeks ajaks valmis jõuda. Tuba oli meil kena ja puhas, olemas nii spaasussid kui ka hommikumantlid. Kuni 3. aastased lapsed saab tasuta kaasa võtta ja neile pannakse siis võrevoodi või tugitool-voodi, olenevalt lapse suurusest. Meie Väike Preili põõnas seekord meie kaisus.

Foto: kubija.ee

Spaa- ja saunakeskus ei ole väga suur, aga neljast saunast ja viiest erineva temperatuuriga veesilmast on rohkem kui küll. On olemas 90°C leilisaun, aroomisaun, aurusaun ja kadakasaun, nädalavahetusel töötavad lisaks veel ka välisaunad ning soovi korral saab saunast tulles ennast jahutada ka seal samas asuvas Kubija paisjärves. Minu lemmik on spa aurusaun.

Kõige suuremas ja samas ka kõige külmemas basseinis on temperatuur 28°C . Beebidele ja väikelastele on oma bassein, sügavust seal alla poole meetri ja temperatuur 32°C. Mullidega veesilmasid on kaks ning on olemas ka üks eriti kuum bassein, kus temperatuur lausa 42°C. Mulle tegelikult meeldibki see kõige kuumem vann enim, see väsitab küll ära, aga mõnusalt lõõgastab ka. Kui varem pole Väike Preili lastebasseinist eriti hoolinud, siis sellel korral pidime seal väga palju aega veetma. Teisel päeval käisime veekeskuses kolm korda ja veetsime seal kokku umbes 4,5 tundi, vot sellised kalad.

Foto: kubija.ee

Spaahoolitsustest oli meil paketis seljamassaaž ürdiõliga 40 min ning pehme parafiini teraapia kätele ning ka jalgadele, mõlemad kestsid umbes 20 minutit. Eelmisel suvel sain ma seal suurepärast seljamassaaži ja lootsin sarnast õndsust kogeda ka sellel korral. Ja isegi veel parem oli, lavendli ja mingi teise õli mõjul muutus selg mõnusalt soojaks ja massöör leidis kõik mu pinged ja blokid üles ja mudis neid kohti eriti ning ma tundsin ennast peale massaaži palju kergemana. Eriti mõnus oli ka käte massaaž. Elukaaslasele tegi sama naine massaaži ja ta jäi ka väga rahule.

Parafiini hoolitsused olid ka head, esmalt jalad/käed kooritakse, siis kreemitatakse ja pannakse peale pehme parafiin, seejärel tulevad jalgade/käte ümber kilekotid ja soojendusest võetud kindad/sokid sinna otsa ning 10 minutit saab mõnuleda. Seejärel veel kreemitatakse ja pärast tunduvad käed ning jalad imepehmetena.

Süüa saab hotellis hästi ja palju. Me pole restorani menüüst kunagi midagi tellinud, sest buffee laud kolmel korral päevas on meile niigi alati lisakilosid kaasa toonud, sest seal on raske piiri pidada, kui hõrke roogi on valikus nii palju. Eriti lapsega on see buffeelaud kuldaväärt asi, saab mitmeid roogi maitsta ja lemmikuid valida.

Lastele on mängutuba ja õues on mänguväljak. Mängutoas on tegevust pigem koolieelikule, saab joonistada, legotada, kiikuda, ehitada ja rollimänge mängida. Kahjuks oli see tuba koguaeg sassis, isegi hommikul varakult minnes oli näha, et õhtul seda korda tehtud küll pole. Muidugi peaksid ja võiksid kõik ise asjad oma kohale tagasi panna, aga kahjuks enamus seda ei teinud.

Vaba aja veetmise võimalusi on mitmeid. Tasuta saab mängida minigolfi, jalgrattaid saab laenutada. Tervisespordi radu on Kubijal palju, ujuda saab nii kohe hotelli juures olevas paisjärves kui veidi maad eemal asuvas Kubija järves. Mõned kilomeetrid eemal on Kubija discgolfi väljak.

Meie lemmikuks on kujunenud minigolf, elukaaslane käis ühel õhtul ka disce loopimas. Ma olen mitmeid kordi googeldanud, kus veel Eestis minigolfi radu on, nii meeldima hakkas see mäng.


Hotelli fuajees on pronksskulptuur teivast hüppavast Erki Noolest, üks sviit on ka tema nimeline. Austusavaldus olümpiavõitjale.

Järgmisel suvel kindlasti jälle Kubijale sõit. Väike Preili hõiskas ka selle peale: “Jaaa, jaaa” Ma ei oskagi midagi negatiivset välja tuua, veekeskuse põrandad olid väga märjad ja libedad, aga sama on ka igalpool mujal.

Puhkus Võrumaal

Alustasime Võrru sõitu pühapäeva pärastlõunal, ajal, kui kõik suured rallisõbrad just Saverna kiiruskatselt tagasi Tartusse vurasid. Reaalselt autode katkematu rivi oli umbes 40 kilomeetrit pikk, vaesed kiirabiautod, kes pidid vigastatuid linna transportima ning vastassuunas kihutama, lootes, et kõik vastu tulevad autod ruttu tee äärde tõmbavad.

Me käime igal suvel Kubija hotell-loodusspaas, seal lihtsalt on nii mõnus, aga sellest spaast põhjalikult juba järgmises postituses. Toidupeatuse tegime Võrus asuvas Ränduri pubis. Seal on õues mõnus lasteala, kus Väike Preili sai piraaadilaeval “Must Pärl” turnida ja peitust mängida, lisaks saab veel kiikuda ja puidust sõidukil istuda ja juhti mängida. WCs oli isegi laste pissipott ka nii, et lastele on igati mõeldud.

Rahvast oli palju ja kuna lapsel oli tegevust ka, siis me 45 minutilise ooteaja üle nurisema ei hakanud. Praed olid sellised tavalised pubitoidud, ei midagi erilist, lapse “tibutitate” kana oli pigem kehvasti tehtud. Rahule jäime magustoitudega, kreembrülee oli tõesti maitsev. Kui me lahkuma hakkasime oli rahvast juba palju vähem, aga uutele tulijatele öeldi, et ootaeg on üle tunni, sest kokk on uus. Tegelikult peakski järgmisel korral vahelduse mõttes mõnda uut toidukohta proovima.

Puhkuse teisel päeval käisime Hinni kanjonis. Viit kanjonile on ka meile varem silma jäänud, kui oleme Rõugesse ja Ööbikuorgu sõitnud, aga sellel korral läksimegi spetsiaalselt kanjonit vaatama. Tegemist on 15-20 m sügavuse ja 300 m pikkuse järskude nõlvadega sälkoruga, mille põhjas on voolab  kiirevooluline Enni oja. Allikavett saab kohapeal ka juua, selleks on valmis pandud kannud ja kopsikud.

Käisime ka Tamula järve äärsel promenaadil jalutamas, aga kuna Väike Preili oli veidi virilas tujus, siis ei saanud Võrus nii palju ringi vaadata, kui oleks tahtnud. Promenaad ja Katariina allee on meile ka eelmisest aastast tuttavad kohad, seal on tõesti kaunis. Võrus on valmis saanud ka keskväljak, mis on väga lahe ja omanäoline, kahjuks seekord uudistasime seda ainult autoaknast. Võru on ilus ja kutsub alati tagasi, vähemalt meid küll.

Foto: lounaeestlane.ee

Tsaar Saltaan. Üleküpsenud muinasjutt- Emajõe Suveteater

Tsaar Saltaan esietendus juba eelmisel suvel, aga siis ma seda vaatama ei jõudnud. Etendust mängitakse Tartus Pühade Aleksandrite kiriku tagaaias, ma polnud selle pühakoja olemasolust varem teadlik. Sellepärast mulle suveetendused meeldivadki, et satun kohtadesse, kus varem pole käinud. Kindlasti oli see ka esimene kord, kui ma läksin suveteatrisse talvejopes. Koju jõudes olid varbad ikkagi külmunud, aga kuum tee parandas asja.

Foto: Ruudu Rahumaru

Puškini muinasjutt  “Tsaar Saltaan” on lavastatud Kaili Viidase poolt. Kodulehel on tüki kohta öeldud nii: “Viidase tõlgendus saab alguse hetkest, mil tsaar Saltaan on surnud. Tsaaritar, kangur ja kokapiiga on aga elus, tõsi küll kohutavalt, lausa koostlagunemiseni vanad, kuid seletamatul kombel endiselt lummavad ja kaunid. Nüüd, peielauas, on neil võimalik üksteisele ausalt silma vaadata ja kaua hingeshoitu välja paisata.Tsaari peied on pidu, millega saab läbi üks pikk ja kurnav muinasjutt. Õhk saab olema paks emotsionaalselt purtsatavatest kannatustest ja hingematvalt magusast kõikehävitavast armastusest. Kirg seguneb väsimusega, baranka samovariga, armastus vihkamisega, Luik Gvidoniga, argine muinas-jutulisega. Lavastuses kõlavad Puškini surematud värsid, põimudes koos muusikaliste vahepalade ja grotesksete intermeediumitega teatri-elamuseks.”

Minu arvates oli valitud väga sobiv mängupaik, see kiriku taga aed ja kirik ise oma tornide ja kuplitega mõjus nõiduslikult. Ma pole niipalju samovare kunagi varem näinud, kogu lavakujundus meeldis mulle, selliseid pitsilisi rätikuid tahaks endalegi.

Naerda sai palju, peaosalised Marika Barabanštšikova Vanemuisest, Karin Tammaru Endlast ja Terje Pennie Ugalast  kehastusid pidevalt ümber erinevateks karakteriteks. Minu arvates tegid nad seda suurepäraselt ja nende tantsud ja laulud sobisid näidendit hästi ilmestama. Imelised näitlejad! Ka neljas naine, kelle nägu paljastus alles kummarduma tulles, pani endale kaasa elama, annab ikka käia nii krõnksult ringi. Meeldisid ka muusikud, kes omalt poolt etendusele hoogu lisasid. Kogu tervik oli sümpaatne ja maitsekas.

Kokkuvõttes oli tegu ühe mõnusa naeruteraapiaga, oli lõbus õhtu, aga suvi palun tule tagasi. Augustis lähen vaatama ka Emajõe Suveteatri teist etendust “Kadrit”. See oli mu lemmik raamat kunagi, ootan huviga, mida nad lavale toovad.

Eesti suurimas muuseumis ehk käisin ERMis

Ma käisin Eesti Rahva Muuseumis (ERM) paar nädalat peale seda, kui see suur ja võimas uus maja 2016. aastal Raadil avati. Meil oli giidiga tellitud ekskursioon ja me sõna otseses mõttes jooksime muuseumi läbi ja põhi lause, mis mul giidi jutust meelde jäi oli: “Väga kiire on, me peame kiirustama…”

Nüüd läksime muuseumisse perega, sai rohkem ja rahulikumalt ringi uudistada. Väike Preili küll veidi dikteeris seda kuhu ja millal minna, aga üldiselt oli ta väga tubli. Me seekord küll vahetuvate näituste saali ei jõudnud, aga Eesti kultuuriloo püsinäitus “Kohtumised” ja Soome-ugri püsinäitus “Uurali kaja” on nüüd kenasti vaadatud ja läbi käidud. Uurali kaja mõjus nagu rohkem, meeldis helitaust ja “sinine kaladega põrand” ja kogu tervik oli kuidagi mõnusam. “Kohtumiste” helitaustad mõjusid kohati natukene tüütu mürana, aga muidu oli see ka huvitavalt üles ehitatud sai kõndida tänapäevast kiviaega.

Foto: erm.ee

ERMi puhul mulle meeldib avarus, 6000 ruutmeetrit teevad sellest ülekaalukalt suurima Eesti muuseumi. Jagub puhkenurki ja lisaks muuseumile on majas ka restoran, kohvik, muuseumipood, teatrisaal, konverentsisaalid, rahvakultuuriteabekeskus ja raamatukogu.

Nii suures muuseumis ei jõua kõike ülipõhjalikult uudistada ja meelde ei jää ammugi kõik, aga siin mõned asjad/lood, mis mulle meeldisid.

Kukruse emand – elas millalgi 12. sajandi lõpul ja 13. sajandi algul Ida – Virumaal Kukrusel. 2009. aastal avastati teeehituse ajal Kukruse laibakalmistu. Päästekaevamistel leiti umbes 50 inimese matused, aga just see naine võeti koos ümbritseva pinnasega (3 tonni) laborisse kaasa. Puhastati, dokumenteeriti, konserveeriti ja toodi muuseumisse.

Saja aasta tagune Eesti fotodel – ERM lähetas 1913. aastal fotograaf Johannes Pääsukese kogumisretkele, ta pidi tegema ülesvõtteid kodumaa huvitavatest paikadest. Fotosid läbi aastate on ju ikka ja alati tehtud, aga väga huvitav on suurelt interaktiivselt ekraanilt vaadata, milline nägi 100 aastat tagasi välja Ülikooli peahoone või näiteks raekojaplats või hoopiski Laiuse lossivaremed.

Kogemusruum – näitab millised on Eesti elanike liikumisharjumused 21. sajandil. Põhiteljeks on 2015. aasta elanike igapäevane paiknemine ja liikumine. Välja on toodud inimeste liikumine laulupeo ajal, jaanipäeval ja päris vahva vaadata, kui vara Peipsi ääres kalamehed hommikuti liikuma hakkavad, et järvele minna ja kust nad siis sinna Mustvee ja Räpina kanti kõik kokku sõidavad.

Vaibamuusika – rida-realt korduvad vaibakirja motiivid väikeste variatsioonidega panevad iga vaiba rääkima oma lugu.Muusik Peeter Rebase loodud vaibamuusika mängija on ühendatud ERMi vaibakogu digitaliseeritud andmebaasiga, aga võimaldab igaühel sündmuspaigal ka oma mustrilise eseme häält kuulda.

Foto: erm.ee

Karjala saun – lihtsalt seal sees olles tuli suur tahtmine istuda samasuguses saunas ja leilitada ning vihelda.

Nutivoodi – vot see ajas Väikse Preili ikka totaalselt segadusse. Pikutas mõnusalt voodis ja kui püsti tõusis nägi voodil lebamas täpselt samasugust tüdrukut nagu tema. Mis toimub? Voodist tõustes näed, et voodi on meelde jätnud nii teie kehakuju kui ka näo.

Keelekatel – näitus, kus saab näha, kuidas eesti keel on aja jooksul muutunud. Saab kuulata, kuidas on rääkinud eripaikade eestlased. Lisaks on ekraanid, kus saab ise sõnu teha ja mõistatada sõnade tähendusi, isegi viipekeelt saab õppida.

2015. aasta tüüpilisemad jõulukingitused – juba nüüd 4 aastat hiljem tundusid osad asjad unustuste hõlma vajunud olevatena. Koeratüdruk Lotte on muidugi praegu ka sama pop kui siis.

Kõike nähtut ei suuda sõnadesse panna, oma silm on ikka kuningas. Iga eestlane võiks Eesti Rahva Muuseumis ikka korra elus ära käia.

Peale näituste vaatamist käisime seal samas asuvas kohvikus söömas. Borsi supp oli väga maitsev. Ja siis läksime Väikse Preili rõõmuks laste ERMi ehk mängutuppa. Palju rahvusmustrilisi lebopatjasid, lambanahad, kiikhobused, puidust mänguasjad, talle igatahes väga meeldis selline rahvuslik mängunurk. Enne väljumist vaatasime korraks ka muuseumipoodi, ka seal oli väga huvitavaid asju. Tuleb teinekord tagasi minna.

Mänguasjamuuseumi kuldkliendid

Jah, me käisime täna jälle Tartu Mänguasjamuusemis. Me satume sinna vist küll vähemalt kuus korra, laps muidugi käiks iga päev, kui me võimaluse annaksime. Väike Preili oli hommikust saati ülevas meeleolus ja ootas kannatlikult, et kell juba ometigi 11 saaks ja muuseum avataks.

Käisime esmalt läbi püsinäitused, enim meeldivad lapsele muidugi kohad, kus saab asju katsuda ja leludega mängida, klaasi taga olevad asjad on veel igavad. Kõige põnevamad on tema jaoks üleskeeratavad mänguasjad, ta vaimustub nendest asjadest alati. Lotte multikaid tuleb ka vähemalt kaks osa vaadata.

Barbie näitusel avastasime mänguala, mis meil varasematel kordadel on märkamata jäänud. Disainerinurk, kus saab Barbiele riided kavandada ja mannekeeni ka riietada. Barbie nukke on näitusel muidugi sadu ja sadu, väärikas 60. juubeli tähistamine kindlapeale. Laulu- ja tantsupeo järelkajana oli vahva vaadata Barbie nukke erinevate riikide rahvariietes.

Viimane ja kõige pikem peatus on meil alati mängutoas. Väikeste laste paradiis. Kui varem vaimustus meie peaaegu kahe aastane eelkõige just kööginurgast, siis nüüd on kindel lemmik kostüüminurk. Kui sobiv kostüüm välja valitud, siis peab kindlasti koos mõmmidega poseerima.

Väike draakonitüdruk kiikhobusel

Esmakordselt külastasime ka muuseumi õueala. Seal on liivakast, auto ja võimalus istuda laeva, hobuse peale ja vankrisse. Juba sellel kuul esietendub õuealal ka suveteater “Pettson ja Findus telkimas”.

Täna oli muuseumis päris palju külastajaid, siginat-saginat jätkus igasse ruumi.