Vihmane nädalavahetus

Ebatavaliselt soojad septembriilmad asendusid kiirelt vihma, tuule ja jahedusega. Selliste padukatega ei tahakski üldse välja minna, vaid ainult diivanis külitada ja kuuma teed või kakaod juua ja küünlaid põletada. Päris niisama laiselnud me see nädalavahetus siiski pole, oleme töörütmiga enam vähem harjunud, juba jaksan õhtuti ka midagi muud teha kui ohkida, et olen nii väsinud.

Reedel käisime Auras väikelaste ujumistunnis, see on mõeldud 2. – 4. aastastele veesõpradele. Tund toimus sellel hooajal esimest korda ja kohal oli ikka väga palju lapsi koos vanematega, arvan, et umbes 30 lapse kanti lausa. Õpetaja oli ka veidi ähmi täis, et nii palju lapsi tundi on tulnud. Kokkuvõttes oli tore, aga Arenas on ikka palju vahvam, sest seal korraga ainult kuus last ja lähenevad kõigile personaalselt, arvestades iga lapse oskuseid ja vanust. Peale ujumist võtsime Tavernast pitsad, need on mulle alati maitsenud, aga eriti tühja kõhuga olid ikka pagana head.

Laupäeval läksin Väikse Preiliga Tähtvere spordiparki rattamaratonile, tal tuli läbida 400 meetrit. Ütleme nii, et kogu hommikupoolik läks meil tõusude ja mõõnadega, raja ta ikkagi läbi sõitis ja rõõmsalt medali ja jäätise vastu võttis. Koduteel veel Saiasahwrist preemiaks üks koogike ja oligi lõunaune aeg.

Tänane päev oli meil planeeritud Tähtvere Õunaõuepäevadeks, aga väikse lapsega sellise pideva paduvihmaga ei hakanud ikkagi minema. Loodan, et järgmisel aastal on ilmataat rohkem korraldajate poolt, sest tegemist on ühe väga vahva ettevõtmisega.

Eks tuleb siis tugitoolispordile keskenduda ja võtta vastu kõik, mida vaatamiseks pakutakse, vaatame meeleldi nii kossu kui võrkpalli. Otsisin head spaapakkumist ka, et vaheajal lõõgastuma minna. Tahtsin kõige rohkem Rakvere Aqvasse, kodulehelt väga head pakkumist ei leidnud, aga siis oppa Booking.com pakkus päris soodsa diili ja nii me oktoobris Rakveresse põrutamegi.

Minu suvelemmikud 2019

Täitsa kahju on öelda, et suvi sai läbi, kuigi ka sügisel on omad võlud on suvi siiski mu lemmik aastaaeg. Peale kaht lapsega kodus oldud aastat oli natukene põnev, aga samas ka ärev jälle tööle minna. Töökeskkond, kolleegid ja õpilased kõik on minu jaoks uus. Arvatavasti hakkan ma ka blogisse palju harvemini jõudma kui praegu, aga kes teab.

Sellel suvel rändasime päris palju ringi ja avastasime Eestimaa paiku, kus varem polnud käinud. Muidugi käisime ka kohtades, mis juba varasemast on meeldima hakanud ja saime kinnitust, et nad on ikka tasemel ja koha meie lemmikute listis kindlasti ära teeninud.

Vudila – käisime juulis, aga peame siiani õhtujuttu alustama Vutast. Meie kahese jaoks on see koht nagu paradiis, sai mängida, möllata, ujuda ja loomadele pai teha ning lõunaunest polnud sellel päeval juttugi. Kindlasti järgmisel suvel jälle.

Suveetendus “Kadri” – jõudsin sellel suvel kolmel korral teatrisse, aga “Kadri” läks kõige rohkem hinge. Loodan, et järgmisel suvel saab II osa vaatama minna.

Narva – Jõesuu Noorus spa vee- ja saunakeskus – kogu hotell oli ilus ja maitsekas, aga eriti meeldis mulle vee-ja saunakeskus. Külmadel talveõhtutel hakkan kindlasti seda kuuma Jaapani vanni igatsema ja õhtul saab seal õues mullivannis mõnuleda ja vaadata merd ja päikeseloojangut ning kuulata lainete kohinat. Lisaks on tegemist väga lastesõbraliku kohaga.

Elistvere loomapark – Väike Preili on suur loomasõber, tema eriline lemmik on karu. Elistvere karu oleks seda nagu teadnud ja viimasel korral näitas lapsele ikka kõiki trikke mida oskab. Piisavalt väike park, et saaks kõikide loomade tegemistesse süveneda, hea linnalähedal ka. Kahjuks ilvesepoegi me ikkagi ei näinud.

Pizza Olive – meile maitseb. Tundub, et teistele ka, sest rahvast on alati palju, kuigi Ihamaru asub ju ikkagi suhteliselt metsas.

Väikelinnade Võru ja Põlva keskväljakud – mõlemad on viimase paari aasta jooksul saanud uue kuue. Meie laps oleks Põlvasse tahtnud jäädagi, sest seal on purskkaevud, kus sai ennast mõnusalt märjaks lobistada. Võru omast sõitsime ainult mööda, aga jättis kutsuva mulje, peab kunagi minema lähemalt uudistama.

Tartu rattaringlus – kui alguses oli ratast võimatu saada ja linnapildis jäi iga päev silma mitmeid rattaid lõhkuvaid noori, siis nüüdseks on olukord rahunenud. Vähemalt ma olen alati ratast saanud, mugav on Toomemäest üles vurada.

Tartu kohvikute koogid – sattusime kuidagi tihti välja maiustama ja avastasime päris mitu eriti maitsvat kooki. Näiteks iga kell võiksin uuesti süüa Pahade Poiste Toorjuustu-sokolaadi marmorkooki vaarikakastmega ning RP9 laimikook valge sokolaadi ja toorjuustuga oli super maitsev. Werneri koogivalikust ma ei hakka üldse rääkimagi, lemmikud meil seal napoleoni kook ja uue leiuna laulupeo kook.

Sibulatee – käisime kahel korral, aga ikka ei jõudnud kõigega nii põhjalikult tutvuda kui oleks tahtnud. Soovitan kindlasti Sibulateele aardeid otsima minna ja sibulaid varuma. Mina lähen kindlasti järgmisel suvel jälle, et sealne rattaring ära teha.

Pärnu- aastaid tagasi sattusin pea iga nädal Pärnusse, nüüd polnud kaks aastat käinud, aga tekkis ikka kergelt kodune tunne. Steffani pitsa oli ikka sama hea kui vanasti.

Kubija Spa – oleme käinud viimase kolme aasta jooksul vist viis korda. Mulle meeldib seal kõik. Teenindus, toad, veekeskus, toit, hoolitsused ja neid saab tarbida minu arvates ikka väga mõistliku raha eest ka. Me ei pidanud ka seekord pettuma.

Nooritsmetsa küün – mul oli võimalus osa saada küünipulmast, väga vahva küün Põlvamaal.

Tartu muuseumid – kuna meie laps tahaks iga päev muuseumis käia, siis on mul ülihea meel, et muuseumites nii tihti uusi näituseid avatakse. Spordimuuseum ja Mänguasjamuuseum on täielikud hitid tema jaoks, kui ta pikemaid lauseid oskab moodustada, siis võib seal ekskursioone läbi viia 😀 aga tal on põnev olnud ka AHHAAs, Loodusmuuseumis ja ERMis.

Ma arvan, et see oli esimene suvi mu elus kui ma ei käinud Kauksis. Lihtsalt läks kuidagi nii, et ilusate ilmadega olime kuskil mujal ja külma ning vihmaga ei mõju rand minu jaoks just kutsuvalt.

Järgmisel suvel juba uued käigud, nüüd siis jälle töölainele tagasi.

Sibulateel aardeid otsimas (I osa)

Mulle väga meeldib Sibulatee kodulehekülg, nad postitavad pidevalt uusi ja ägedaid fakte või uudistamist väärivaid paiku oma piirkonnast, näiteks kas te teate millised on Sibulatee kõige instagrammitavamad kohad või kõige põnevamad hoovid?

Me oleme igal suvel mingit nutimängu mänginud mille raames saab Eestit avastada. 2017 suvel mängisime kodulinnas mängu “Tartus on rohkem” ehk külastasime Tartu tuntumaid ja ka vähem teada olevaid paiku ja vastasime viktoriiniküsimustele. Eelmisel suvel mängisime nutimängu EV100, mida sai mängida NaviCup mobiilirakenduse kaudu. Olin väga elevil, kui kevadel nägin uudist, et Sibulatee teeb oma mängu “Sibulatee 25 aaret”.

Mängima jõudsime me küll alles nüüd suve lõpus, aga hasarti tekitas küll see paikade üles otsimine. Mängida saab seda siis, kui kodulehel www.eesti100aaret.ee  kasutajakonto lood. Sealt näeb ka millised need 25 aaret on, mida üles peab leidma ja kus nad asuvad. Olles kohapeale jõudnud ja aarde üles leidnud tuleb vastata erinevatele küsimustele ja kõik need leiud ja vastused annavad punkte ja sügisel võib usinaid punktide kogujaid oodata ka auhinnad.

Me seiklesime täna Sibulateel veidi üle viie tunni ja leidsime üles 12 aaret. Lisaks aardejahile käisime ka söömas, discgolfi mängimas ja matkarajal. Ühte aaret me ei suutnud leida või noh meie telefon lihtsalt ei registreerinud kuidagi neid Välgi metsasid kuigi gps oli sees ja olime nagu õiges kohas küll. 12 aaret jätsime meelega järgmiseks nädalaks, sest teisipäeval vaja jälle sealt kandist läbi sõita.

Vara kirik oli meie esimene peatuspaik ja suutsime ka kõigi vastustega täppi panna, veidi segadust tekitas meis Vara mõisapargis ette tulnud uste küsimus, käisime mingi kolm ringi ümber maja, aga saime ikka vale vastuse, me ei tea kuidas. Välgi kiriku juures oli ka surnuaed, elukaaslane tegi nalja, et ei tea, kas seal peab surnud üle lugema ja siis oppaa tuli küsimus: “Millise perekonnanimega inimesi on surnuaiale kõige rohkem maetud?” Seal haudade vahel me siis jalutasime ja teineteisele erinevaid perekonnanimesid hõikasime, vastuse saime ikka õige.

Edasi viis tee meid Padakõrva looduskaitsealale, sain rohkelt uusi teadmisi sipelgatest ehk kuklastest, Kalevipoja sängi juures polnud me ka varem käinud. Nina külast on uudistes tavaliselt juttu kevadeti, kui sinna jäämineku aegu suured jäämäed tekivad. Saime ka teada, et Nina küla tuletorn on tegelikult tulepaak, sest selle tuletorni nähtavus on alla kümne meremiili. Nina kiriku väravad olid küll kinni, aga kirikuõpetaja toimetas seal ringi ja kõrvalt hoovist meid kirikuhoovi vastuseid jahtima lubati.

Alatskivi oli juba tuttav paik, esimese peatuse tegime hoopis Kivi kõrtsis. Seasnitsel oli maitsev, aga mulle see juustukatte maitse väga ei meeldinud, küüslauguleivad, mida toidu kõrvale võtta võis olid imehead. Kõrtsis olid ka igal laual aaretemängu kaardid, hea reklaamimise koht. Kõhud täis jalutasime Alatskivi lossi juurde. Vastasime küsimustele ja hakkasime discgolfi mängima. Seal on tegelikult päris keeruline taldrikuid lennutada, sest turiste käib palju ja korvid on pargis, kus on tihti palju jalutajaid.

Truuduse tamme ja punase allika otsimine viis meid Alatskivi matkarajale, kuna oli palav ja tekkis kerge väsimus, siis hakkasime Tartusse tagasi sõitma. Käisime veel Liivi muuseumis ja otsisime küsimustele vastuseid ja läksime koju.

Aaretejaht on väga mõnus mäng, lastele meeldib ka kindlasti. Soovitan seiklema minna! Kuidas meie ülejäänud 12 aarde jaht edeneb sellest muljetan juba järgmisel nädalal.

Steffani pitsas

Steffani pitsarestoranis on vist käinud enamus eestlasi, kes Pärnus suvitamas on käinud. Restoran avati juba 1999. aastal organist Stefani maja hoovis, just muusiku nime järgi saigi pitsakoht endale nime.

Suvekuudel on koht ikka väga populaarne, seega olime väga rõõmsad, et meil õnnestus õues olev viimane vaba laud endale napsata. Teenindaja tuli kiiresti ja ütles kohe, et pitsade ooteaeg on umbes 25 minutit, oodates võib salatibuffeest endale eelrooga tõsta ja sooje kukleid ka.

Pitsad toodi tegelikult palju kiiremini lauda ja maitsesid nad ikka oivaliselt nagu alati. Ma tellin seal alati tavalise ehk õhukese põhjaga pitsa, aga saab tellida ka pannipitsasid.

Magustoitu seekord ei tellinud, aga vahukoorega kakao oli ise nagu magustoidu eest. Mõnus ja kreemine.

Täitsa kahju kohe, et Pärnusse nii harva satun. Iga kümnes pitsa on seal tasuta, et kuldklientidele küll päris hea diil.

Lõunakeskuse mängudžunglis

Tänane pühapäev ikka väga vihmane, otsustasin, et viin Väikse Preili mängumaale hullama ja proovime seekord mõnda teist kohta peale Kvartali Marakrati. Käisime Lõunakeskuses asuvas Mängudžunglis. Seal saavad mängimas käia kuni 8. aastased lapsed, kes pole pikemad kui 140cm. Tunniaja pilet maksis 3.50 ja meie lapse jaoks oli see täitsa piisav aeg, et kõik meeldiva saaks ära proovida.

Minu arvates on see mängumaa väga nutikalt üles ehitatud. Ruum ei ole just väga suur, aga laed on kõrged ja ronimisatraktsioon lõppebki lae all. Tegevusi, mida teha saab on väga palju ja ruum ise on rõõmus ja avar. Kõik asjad ja kogu ruum jätsid puhta ja hea mulje.

Väiksemaid kliente rõõmustavad nukumaja, kööginurk, rongilaud, ninjakilpkonnade mänguala ja autorada, kus mudelautosid sõidutada. Kõik mõnusalt koos ühes mängumajas.

Erinevaid autosid oli ka, millega ringi rallida ning hobused, millega ratsutamist harjutada. Ronimisatraktsioon oli uhke ja Väike Preili oleks seal meeleldi ringi turninud, aga kuna juures oli keelav silt lapsevanemate rajale mineku kohta, siis ma ei julgenud teda üksinda lasta. Laps peab veel veidi kasvama, et üksinda ronima minna.

Spordisõbrad saavad palli korvi visata ja jalkalööke väravasse virutada ning batuudil hüpata ning õhuhoki lahingut pidada. Lisaks ronimisrajale on ka eraldi ronimissein, saab ka raamatuid lugeda ning ennast erinevatest kõverpeeglitest vaadata ning lego klotsidest ehitada.

Tund aega möödus väga kiiresti. Mulle jättis mängumaa sümpaatse mulje, kindlasti külastame millalgi veel Mängudžunglit.