FunBowlingus kurikaid loopimas

Foto: www.funbowling.ee

Sõbrakeskuses asuv Fun Bowlingu 10-rajaline bowlingusaal peaks olema omasuguste seas Lõuna – Eesti suurim. Meile elukaaslasega meeldib seal vahel lõõgastumas ja kurikaid sihtimas käia. Viimane kord oli ka Väike Preili kaasas, kuna ta alles 1,5 aastane, siis mängijat temast veel pole, aga ta samal ajal, kui meie mängisime ja kordamööda teda turvasime õppis ära trepist üles alla käimise nii, et samal ajal käsi maha ei toeta. Värvilised kuulid tekitasid temas huvi küll.

Raja broneerisime telefoni teel ette, et mänguaeg ikka kindlalt olemas oleks. Seal saab kasutada ka ülestõstetavaid rajapiirdeid, mis muudavad lastel mängimise lihtsamaks. Saal on suur ja ventilatsioon hea, lisaks bowlingule saab mängida veel piljardit ja lauatennist.

Meie käisime mängimas pühapäeva õhtupoolikul, siis maksis tund aega raja kasutust 19.90. Lisandus veel bowlingukingade rent 1,20 paar. Õpilased ja üliõpilased saavad hea hinnaga mängida argipäevadel kella 18-ni, peavad maksma ainult 9,90 tunni eest.

Märkasin, et palju oli lapsi, kes seal sünnat pidasid. FunBowling pakub erinevaid peopakette. Kaugel pole ju seegi aeg, kus meie Väike Preili tahab kuskil ägedas kohas oma sõpradega sünnipäevapidu korraldada. Tuleb see bowlingu võimalus meelde jätta.

Bowling on minu jaoks mõnus ajaviide, kui tahad kodust välja, aga ilm õues pole väga kutsuv. Saab oma osavust proovile panna, kaaslastega lobiseda, olemas on ka võistlusolukord, aga see on pigem teisejärguline.

Sünnipäev lastesõbralikus Ylicoolis

Foto: ylicool.ee

Kohvik-lounge Ylicool on vist Tartu kõige lastesõbralikum toidukoht. Kohvikul pole mitte lihtsalt lastenurk mänguasjadega, vaid lausa eraldi asuv suur ja hubane lastetuba, kus pere pisematel hea möllata, mängida ja joonistada. Lastetoast saab minna ka vanema/lapse kambrisse, kus hea mähkmeid vahetada. Mähkmed ja niisked salvrätid on kohapeal olemas, kõigele on mõeldud. Rääkimata toitudest – on eraldi nii beebide kui ka lastemenüü. Lapsele toodi küsimata söögitool, pliiatsid, menüü värvimiseks ning pusle ka lauda. Selles toidukohas on lapsed ikka väga oodatud.

Foto: ylicool.ee

Meie käisime Ylicoolis vanaema juubelit tähistamas. Laua broneerisin mugavalt kodulehe kaudu. Sellel õhtupoolikul oligi restorani külastajateks kolm suuremat seltskonda, kes kõik arvatavasti sünnipäevi pidasid. Toitude ooteaeg ei olnud üldse pikk ning teenindus oli väga meeldiv.

Toidud olid imeilusalt serveeritud ja maitsesid fantastiliselt. Eelroaks tellisime suupistevaagna ja Andre Farmi juustuvaliku. Mulle maitsesid eriti juustud ja kala, maasikad ning üks kaste, mida me kohe tuvastada ei suutnud, teenindaja ütles, et see on peedi ketsup. Pearoaks sõin krõbeda nahaga Vapramäe forelli. Krõbe nahk oli eriti maitsev, kala oli minu jaoks natukene soolane, aga kala kõrval olevad kuskuss ja spinatipüree olid väga maitsvad. Desserdiks valisin valge šokolaadi- vaarika mousse, mis oli ka suurepärane valik. Laps sõi isukalt koorest munapastat lihapallidega ning rüüpas “Susliku” kokteili kõrvale. Kogu laudkond jäi toitudega väga rahule.

Mul on hea meel, et ma “Maitsev Tartu” kampaania käigus sinna õhtustama sattusin, sest see on tõesti koht, mida tahaks külastada veel ja veel. Lisaks maitseelamustele on tagatud ka meeldiv mänguaeg lapsele. Ilma mängutoa võimaluseta oleks vist keeruline olnud 2,5 tundi 1,5-aastast last lõbustada nii, et ta teisi õhtusöögi nautijaid ei segaks.

Kohvik Crepp

Foto: Patrik Tamm

Kui ma mõtlen sellele Tartus asuvale prantsusepärasele kohvikule hakkab mul kõht korisema ja ma lihtsalt pean esimesel võimalusel sinna marineeritud kana salatit sööma minema.

Crepp on kohvik, mis avati Rüütli tänaval juba 2004. aastal, eelkõige ongi koht tuntud oma suurte soojade salatite ja maitsvate pannkookide poolest. Mina olen Creppi klient juba 2005. aastast ehk fännan seda kohvikut juba pea 15 aastat. Nüüd olen Creppi usku kallutanud ka oma elukaaslase ja lapse. Mäletan, kui esimest korda kaaslasele ütlesin, et lähme salatit sööma, siis ta oli veidi kahtlev, et kas tema ka sellest kõhu täis saab, äkki läheks kuhugi, kus on praed ka? Sai küll kõhu täis ja sai oma lemmikute listi kohe ühe kohviku juurde.

Viimati külastasime kohvikut laupäeval, lisaks maitsvatele roogadele on seal ka meeldiv ja hubane atmosfäär, mugavad toolid ning rõõmsameelsed ja kiired teenindajad. Suvel saab istuda välikohvikus ja lasta päikesel endale pai teha, tuulehoogude eest saab pleedi alla sooja pugeda.

Nagu ma juba alguses ütlesin sealne marineeritud kana salat on lausa taevalik. Salatis on jääsalat, kurk, tomat, porgand, sojakastmes marineeritud kana, kartul ja balsamico kaste. Eelkõige fännangi ma seda kastet ja kana, mmmmm mul läks kõht tühjaks praegu.

Foto: Patrik Tamm

Mulle maitsevad ka sealsed pannkoogid, nii soolased kui magusad. Erilised lemmikud on juustu, singi ja seenekastmega soolased pannkoogid.

Foto: Crepp Facebook

Magusatest pannkookidest ei oska ma lemmikuid välja tuua, kõik mida söönud olen on meeldinud. Pannkooke serveeritakse jäätise ja koduse vahukoorega. Magusasõprade paradiis igaljuhul.

Foto: Crepp Facebook

Ma pole üldse sinihallitusjuustu sõber, aga vot sealne soe pirnikook sinihallitusjuustuga on küll väga hõrk suutäis.

Foto: Crepp Facebook

Mõtlesin pingsalt järele, aga ühtegi negatiivset kogemust kohvikuga, toiduga ega teenindusega ei meenugi.

Millistes restoranides veel ülimaitsvaid salateid pakutakse?

Tõde ja õigus (2019)

Foto: cinamonkino.com

Vargamäe uus ja järeleandmatu peremees peab võitlema raske töö, kiusliku naabri ja omaenda tõekspidamistega, et oma söötis ja vilets maa viljakaks muuta. Ja et tõde ja õigus jumala poolt mahajäetud paigas jalule seada.

Lootusest ja teotahtest pakatav Andres tuleb koos noore abikaasa Krõõdaga võlgu ostetud soisele talukohale uut elu rajama. Vargamäe Mäe talust peab saama koht, mis perekonna eest hoolitseb. Majapidamine nõuab palju tööd ja järjekindlust – algab elukestev võitlus nii looduse ja saatuse kui ka kiusliku naabrimehe Pearu poolt mängitavate vingerpussidega. Kui elukaar jagab Andresele enam kannatusi kui kauaoodatud tulemusi, hakkab mees üha meeleheitlikumalt otsima tõde ja õigust nii kohtust, kõrtsist kui ka Piiblist, tuues oma otsinguil ohvriks perekonna, lähikondlased ja iseenda. Unelm õitsvast ja perekonna eest hoolt kandvast Vargamäest vajub üha sügavamale reaalsuse varju.

Loomulikult olen kooliajal lugenud ka raamatut, kui mälu ei peta, siis olen lugenud läbi I, II ja V osa, aga meeles on ainult esimese osa sisu ja just selle põhjal on Tanel Toom EV100 filmiprogrammi raames toonud Tammsaare teose kinolinale. Film “Tõde ja õigus” meeldis mulle väga, mind ei hirmutanud filmi pikk kestus. See kolm tundi läks kiirelt, igav ei hakanud ning kella ei piilunud.

Tugevad näitlejad, kaunis muusika, hea kaameratöö, suurepärane grimm, päikeseline Krõõt, kaunis Eestimaa loodus, aastaaegade vaheldumine, naabrimeeste teravad suhted, laste sündimine ja suremine, kohtuprotsessid, võitlus iseenda ja ühiskonnaga, tõe ja õiguse otsimine – usun, et see film jääb väga paljudeks aastateks eestlaste üheks armastatuimaks filmiks. Tõustes selliste filmide nagu “Kevade”, “Siin me oleme”, “Viimse reliikvia”, “Nimed marmortahvlil” ühele pulgale.

Ma kavatsen nüüd Tammsaare raamatu ka uuesti üle lugeda, seda teevad vist paljud teised filminautijad ka? Loodetavasti teismelised, kellel teos kohustusliku kirjanduse nimekirjas on ei lähe nüüd kergema vastupanu teed ja raamatu lugemise asemel ei vaata ainult filmi.

Tartu parim vastlakukkel?

Foto: Saiasahwer Facebook

Ma küll täpselt ei tea mitu vastlakuklit ma sellel aastal olen juba ära söönud, aga kindlasti liiga palju. See on minu puhul vist paratamatus, kuna elan Saiasahwri ligidal, kus müüakse lihtsalt maailma parimaid kukleid ja üldse pirukaid. Lisaks Saiasahwri kuklitele olen sellel aastal proovinud veel Pagaripoiste, Werneri ja raekojaplatsis asuva Pagari poe toodangut. Järjestan nad meeldimise järgi, siis siia ka:

1.Saiasahwer (Herne 20) – lihtsalt ülinämma. Piisavalt palju maitsvat vahukoort ja nii õhuline ja maitsev sai. Seal saab valida nii moosidega, moosita kui ka isegi martsipaniga kuklite vahel.

2. Werner (Ülikooli 11) – kukkel oli maitsev, vahukoort oli piisavalt, aga kukkel tervikuna ei olnud nii maitsev, kui Saiasahwris söödu, aga siiski soovitan osta.

3. Pagaripoisid (Küüni 7) – pigem oli kukkel selline väiksem, meeldis, et peale oli lisatud natuke sokolaadi, vahukoor meeldis, aga sai oli liiga tihke. Kokkuvõtvalt selline harju keskmine kukkel.

4. Pagari Pood (Raekoja plats 2) – meeldis nendest neljast kõige vähem. Kukkel oli kõige odavam, aga ka kõige väiksem. Vahukoor hea, aga sai väga tihke ja maitsetu. Teist korda ei ostaks.

Kuhu soovitate veel kuklijahile minna?